Käesoleval ajal koguvad kõikvõimalikud vikid ja veebipäevikud tohutu kiirusega populaarsust – veebipäevikute andmebaasis blog.tr.ee on juba umbes kaks tuhat kirjet. Siia hulka tuleks veel arvestada ka erinevad foorumid, kiirsuhtlustarkvarad, ajalehtede kommentaariumid ja muidugi ka Eesti (kuri)kuulsaim veebileht – Rate.
Enamik sotsiaalsest tarkvarast toimib usalduse põhimõttel, see tähendab, et sisselogimist – kasutaja autentimist – ei toimu. Ühest küljest on see küll mugav, samas on võimalik esineda kellena iganes. Mõningad sotsiaalse tarkvara liigid vajavad küll kasutaja autentimist, samas toimub see autentimine üle turvamata kanali. Seda ei saa aga sellise tarkvara loojatele ka pahaks panna, kuna selline tarkvara ongi mõeldud lihtsaks suhtlemiseks – ilma eriliste põhjuste ja tagajärgedeta.
Viimasel ajal on tõusnud päevakorda teema teatavate veebilehtede keelamisest internetis. Põhjuseks see, et nendel veebilehtedel demonstreerivad ennast alaealised ning pedofiilid käivad omale ohvreid otsimas. Iseenesest pole teema uus – umbes 90te keskel oli samalaadne probleem kiirsuhtlusprogrammidega, kuid siis muutusid sellised programmid igapäevasemaks, sellega koos teadvustati riske ning ühtlasi hajus ka hirm.
Internet on nagu džungel – sa ei jõua oma arvutit sinna õieti ühendadagi, kui kohe kargab igalt poolt välja parv agaraid elukaid, suuri ja päris pisikesi, kes sinu arvutit igast küljest närima hakkavad. Kuid ilma internetita ei saa ei tööl ega puhkehetkel, ning kui enam-vähem tead, kes ja millega sind seal varitseb, on ellujäämine märksa tõenäolisem kui pärisdžunglis.
Vene häkkerite suhtluskeskkondades on Eesti-vastane hüsteeria ja script-kiddie-de (algaja “häkker”, kelle teadmised ja oskused piirduvad internetist leitud juhendite ja valmistööriistade kasutamisega) Eesti servereid pingima ässitamine asendunud vaikusega, üksikuid allesjäänud lärmajaid vaigistatakse leebelt, ent tõhusalt.