Andmete kustutamine – kuidas seda teha turvaliselt?

Eks me kõik ole näinud Hollywoodi kassahitte, kus härrasmehest superspioon muugib end igasugu ulmevidinaid kasutades mõnda ülikaitstud andmekeskusesse ning toob sealt eluga riskides ära mälupulga väärtuslike andmetega. Päriselus ei pea seesuguste andmete leidmiseks mitte alati köie otsas lae all kõlkuma ega laserkiirte vahelt läbi pugema – neid leiab hoopis väiksema riskiga sellistest väheglamuursetest kohtadest nagu prügikastid, jäätmejaamad ja kasutatud tehnika müügikohad.

Meie arvutid, telefonid, välised andmekandjad ja muud salvestusvõimelised seadmed sisaldavad väärtuslikke isiku- ja juurdepääsuandmeid, kontakte, kirjavahetust, salvestatud paroole ja pangaandmeid, mõnikord ka tundlikku tööalast infot. Spioonidele see enamasti huvi ei paku, küll aga oskavad neid andmeid hinnata tavalised kurjategijad. Lisaks pole sugugi meeldiv, kui lihtsalt kõrvalised inimesed nendes sorima pääsevad. Seega tuleks hoolitseda mitte ainult selle eest, et kaotsiläinud arvuti või telefoni sisule niisama lihtsalt juurde ei pääsetaks, vaid ka selle eest, et äravisatavate (mida kindlasti ei soovita!), taaskasutatavate või müüki pandud arvutite, telefonide ja muude elektroonikavidinate sisu poleks võõrastele kättesaadav.

Mida on selleks vaja teha?

  1. Tee andmetest varukoopia. Jah, need võivad juba olla pilve sünkroniseeritud või pealtnäha väheolulised, kuid kogemus ütleb, et liiga kindel ei tasu selles olla. Taastamine või uuesti loomine on märksa suurem aja- ja närvikulu kui need paar minutit või tundi, mis kopeerimiseks kulub. Ära unusta kopeerimast/sünkroniseerimast ka oma brauseri seadeid, järjehoidjaid ja muud tallelepandud tarkust.
  2. Kui arvutis või telefonis on spetsiaaltarkvara, mille kasutusõigus on seotud konkreetse seadmega (näiteks mõned Adobe tarkvarapaketid), tuleks nende litsents seadme küljest lahti siduda.
  3. Kasuta tehaseseadete lähtestamise funktsiooni. Moodsamad opsüsteemid ja telefonid hoiavad andmeid sellisel kujul, mis ei võimalda neid enam pärast lähtestamist taastada, vähemalt mitte laiatarbetööriistadega – ehk siis pärast tehaseseadmete taastamist (Factory Reset, Windowsi puhul Reser this PC, Maci puhul Erase All Content) pole rohkem vaja muretseda.
  4. Välise andmekandja või vanemat tüüpi opsüsteemi/kõvaketta puhul tuleks andmed spetsiaalprogrammiga üle kirjutada. Tavaline kustutamine ega üleformaatimine märgib andmefailide algbitid kustutatuks, andmed ise on aga suhteliselt lihtsalt taastatavad või loetavad (valiku selliseid tööriistu leiab siit: https://www.lifewire.com/free-data-recovery-software-tools-2622893). Spetsiaaltarkvara kirjutab sinu andmed üle nii, et taastamine pole enam võimalik. Valiku selliseid programme leiab siit: https://www.lifewire.com/free-data-destruction-software-programs-2626174.
  5. Väärtuslikumat infot sisaldava andmekandja võib kindluse mõttes ka füüsiliselt hävitada. Karmimates kohtades kasutatakse selleks spetsiaalseid magneteid ja purustajaid, kodustes tingimustes piisab ka tavalisest haamrist. NB! Sellisel juhul kasuta kindlasti ka töökindaid ja kaitseprille.
  6. Kontrolli üle, ega arvutisse või telefoni ei ununenud mälukaarti, SIM-kaarti või või muud andmekandjat.
  7. Ka mängukonsoolid, ruuterid, digiboksid ja muud seadmed võivad sisaldada sinu krediitkaardi- ja kontoandmeid ning paroole – enne tehaseseadete taastamist seo oma konto nende küljest lahti.

 

Vastutustundlik kodanik ei jäta oma vana seadet metsa alla ega viska prügikasti, vaid viib spetsiaalsesse kogumiskohta või kui see on töökorras, siis annab kellelegi, kellel seda veel vaja võiks minna. Muide, vana kõvaketas võib spetsiaalses adapteris veel kaua välise andmekandjana kasulik olla.

Millised rakendused paigaldada uude telefoni?

Sünnipäev, kooli algus, jõulud või vana telefoni maise teekonna lõpp võivad nii mõnegi Arvutikaitse lugeja muuta uue telefoni õnnelikuks omanikuks. Samas on päevselge, et helistamiseks seda tänapäeval praktiliselt enam ei kasutata – kogu elu käib mängides, surfates ja natuke tööd tehes ka. Missugused äpid aga on vajalikud selleks, et kallis telefon ja veelgi kallimad isiklikud andmed võõraste saagiks ei langeks?

Mõistlik telefonikasutaja lülitab kohe kõige esimese asjana sisse telefoni kaugleidmise funksiooni – Androidi maailmas siis Find My Device, Apple puhul lihtsalt Find My. Kummagi jaoks on võimalus distantsilt oma telefoni asukoht kindlaks teha ning see kas välja lülitada, andmetest puhtaks teha või leidjaga ühendust võtta, juba sisseehitatud funktsioon ning eraldi äppi ei vaja.

Samuti pole vaja midagi eraldi paigaldada selleks, et sisse lülitada ekraanilukk ning biomeetriline tuvastus selle avamiseks ja/või rakenduste paigaldamiseks. Võib mõelda, et mis sellest siis ikka on, kui keegi mu kontaktiraamatus, vestlusajaloos või pildikogus vabalt sorima pääseb, aga ega see ikka meeldiv ei ole küll. Ja kui telefon veel ka krediitkaardiandmeid sisaldab, võib kontrollimata ligipääs juba otsest rahalist kahju tekitada.

Seda on palju räägitud, aga ülekordamine ei tee paha – rakendusi tuleks oma telefoni paigaldada ainult ametlikust rakendustepoest (Play Store või App Store). Samuti tuleks enne installimist veenduda, et tegemist on ikka õige tootja õige rakendusega ning vaadata üle, ega paigaldatav rakendus mingeid imelikke õigusi küsima ei hakka – nagu näiteks klassikaline lugu taskulambiäpist, mis küsis ligipääsu kontaktiraamatule ja mobiilsele andmesidele.

Vähegi kriitilisi andmeid majutavad veebikeskkonnad, aga ka näiteks meiliteenused nõuavad tänapäeval kaheastmelist autentimist, mis tähendab, et telefoni tuleks paigaldada autentimisrakendused. Tuntuim neist on muidugi meie kodumaine Smart-ID, aga järjest enam koguvad populaarsust ka Google Authenticator ja Microsoft Autenticator. Lisaks mugavusele – kasutaja pääseb tüütust paroolide sissetoksimisest keskkondades, mis neid toetavad – lisavad autentifikaatorid ka täiendava turvakihi. Nimelt on pättidel telefoni ja serveri vahelist liiklust oluliselt raksem pealt kuulata kui tavalise veebivormi puhul, paroole, mida kopeerida, aga ei olegi. Nende veebide või rakenduste puhul, mis siiski parooli nõuavad, aitab hädast paroolihaldur, näiteks Lastpass.

Ka telefoni kasutaja veedab märkimisväärse osa oma ajast brauseri seltsis, seega kulub ka reklaamiblokeerija telefonis marjaks ära. Vastavaid rakendusi pakutakse nii lisaäppidena (näiteks AdblockPlus on saadaval nii Androidile kui iPhone’ile) kui ka eraldi brauseritena – näiteks Brave. Lisaks tüütutest reklaamidest vabanemisele korjavad need ära ka paljud pahatahtlikud õngitsemisteated – näiteks need, mis tetaavad, et olete võitnud loosi, milles osalemiseks pole ise soovi avaldanud, ja uue telefoni või rahasumma kättesaamiseks tuleks sisestada ainult oma andmed.

Telefonis võiks olla ka mõni tavapärasest turvalisem suhtlusrakendus. Jah, Skype ning Facebook Messenger töötavad telefonis ka, aga näiteks Signalit loetakse enamvähem pealtkuulamiskindlaks.

Kas telefoni tuleks paigaldada ka viirustõrje? Kui telefonis ressursse jagub, siis paha see muidugi ei tee, kuid meie arvates on vähemalt telefonis viirustõrjest olulisemad kasutaja enda valikud. Kui jälgida, et paigaldatavad äpid tuleksid õigest kohast ja ei küsiks liiga palju õigusi, paigaldada reklaamiblokeerija ning kasutada paroolide asemel autentifikaatoreid, ei tohiks ka ilma viirustõrjeta midagi väga hullu juhtuda. Küll aga soovitame rakendused, mida te enam ei kasuta, telefonist eemaldada – pahatihti nakatatakse telefone aegunud rakenduste või õigete rakenduste võltsuuenduste kaudu.

Mida paigaldada uude arvutisse?

Arvutikaitse muidugi ei garanteeri, et Jõuluvana teile uue arvuti toob, aga kui see siiski juhtub, tuleks mõelda, kuidas see seadistada nii, et viirused sisse ja isiklikud andmed välja ei trügiks. Jätame sellest ülevaatest välja Mac-id ja Chromebookid – nende turvaloogika on natuke teistsugune. Samuti eeldan, et kasutaja, kelle arvutis jookseb mõni Linux, teab väga täpselt, mida ta teeb ja millest hoidub.

Uus Windowsi-arvuti tuleb tavaliselt juba poes paigaldatud operatsioonisüsteemiga, vähegi viisaka tootja puhul on paigaldatud ka draiverid ning mitte nii viisakate tootjate puhul ka mitmesugused lisa- ja reklaamprogrammid. Viimaste eemaldamisest tulekski alustada.

Kahetsusväärsel kombel kipub selle nn tüütvara (sõnast tüütama) hulka kuuluma ka mitmeid nime pooles turvalisusega tegelevaid rakendusi – viirustõrjujate prooviversioonid, aga ka ketta- ja mälupuhastusutiliidid. Ehkki viirustõrjet on arvutisse kindlasti vaja, tuleks kindlasti hoiduda nendest, mis ise arutisse tükivad. Ühe erandiga – Windows Defender pannakse originaal-Windowsiga kaasa ning see teeb oma tööd võibolla mitte nii ladusalt kui mõne kallima tootja viirustõrje, kuid saab arvuti kaitsmisega üldjoontes kenasti hakkama.

Kas arvutisse peaks paigaldama ka mõne muu viirustõrje? Nagu öeldud, tuleb arvutis juba olemas olev Windows Defender enamiku maailmas ringlevate viirustega toime küll. Kui aga tahta edevamaid funktsoone ning võibolla ka natuke paremat kaitset, võib mõne kogenud tootja pahavaratõrjuja eest natuke raha välja käia küll. Arvutikaitse julgeb viirustõrjetootjatest soovitada F-Secure’i, Malwarebytes’i, ESET’it ja Trend Microt.

Eesti Vabariigi kodaniku (või alalise elamisloa omaniku) elu teeb kindlasti mugavamaks ID-kaardi tarkvara, seda ka juhul, kui teil kaardilugejat pole – aegajalt saadetakse teile ikka mõni digiallkirjastatud dokument, mida avada ja allkirja kontrollida võib ilma olla üsna keeruline.

Brauser on programm, mille seltsis iga arvutikasutaja kipub veetma suure osa, kui mitte enamiku arvuti taga oldud ajast. Windowsiga kaasa tulev Edge on pälvinud teenitud kiidusõnu ning selle turvalisusega pole samuti suuri probleeme olnud. Kui aga olete paranoilisem või tahate kasutada rohkem/paremaid pluginaid, võib installerida näiteks Brave’i või siis äraproovitud Firefoxi koos asjakohaste turvapluginatega.

Ka tavapärase brauseri, näiteks Chrome’i saab laiendustega muuta turvalisemaks. Näiteks korjab reklaamiblokeerija lisaks reklaamidele maha ka paljud õngitsuskatsed – nagu näiteks õngitsemised stiilis “Oled võitnud uue telefoni! Kliki siia, sisesta oma andmed ja saa oma auhind kätte!” Parimaks reklaamiblokeerijaks loetakse jätkuvalt uBlock Origin’i (saadaval paljudele erievatele brauseritele).

Teine brauseritega (ja mitte ainult nendega) kaasnev tüüpiline häda on vajadus hoida meeles kümneid, kui mitte sadu erinevaid paroole ja neid aegajalt vahetada. Tegemist ei ole kasutajate kiusamisega – maailmas ringleb ilmselt tuhandeid paroolinimekirju, mis on kas kusaglit lekkinud või lihtviisiliselt ära arvatud, seega tulebki kasutada erinevates keskkondades erinevaid paroole ning neid ka aegajalt vahetada. Selle töö muudab lihtsamaks paroolihaldur, mida võib paigaldada nii brauserilaienduse kui eraldiseisva rakendusena. Sellised on näiteks Lastpass või Keepass.

Turvaprobleemiks kipub kujunema ka PDF-failide lugeja – Adobe Acrobat Reader on oma turvaaukude poolest kurikuulus ja Arvutikaitse soovitab selle oma arvutist pigem eemaldada. PDF-dokumentide avamisega tuleb kenasti toime ka Windowsiga kaasa pandud Edge või mõni teine brauser.

Jäin oma Facebooki kontost ilma – mis nüüd saab?

Meile kirjutas Katrin, kes tahab ka Arvutikaitse lugejatega jagada oma kogemust sellest, kuidas tema Facebooki konto kaaperdati.
Kahjuks juhtus nii, et ülikavala trikiga võeti üle minu Facebooki konto. Konto tegin juba Facebooki algusaegadel, kontaktiks mail.ee aadress. Aastaid hiljem, kui tuli Gmail, unustasin oma mail.ee konto sootuks. Mail.ee aga kustutab ära kõik mitteaktiivsed kontod ja lubab need mingi aja möödudes sama nime kasutades uuesti registreerida. Niisiis pahalased registreerisidki sellenimelise konto uuesti ja said ära muuta minu Facebooki parooli, hiljem ka kontakt-e-maili.
Olen päevi pusinud ja uurinud, mida ja kuidas teha ja info saamine on olnud kergelt öeldes peavalu. Google on täis Facebooki konto taastamise linke, iga raporteerimine või uurimine viis ikka samasse kohta tagasi, kus öeldi, et taasta konto, aga kui see ei tööta, pole olemas kohta, kust teatada, et minu konto on üle võetud, ja seda ei saa taastada!
Aga siiski, kui selline asi juhtub, siis minu soovitused:
1. Säilita rahu. Ara mine närvi nagu mina läksin. Tegin omale uue facebooki konto, asusin usinalt raporteerima ja ilmselt liiga usinalt taastama. Rahulikult toimides oleks ilmselt oma konto tagasi saanud. Rapsimisega saavutasin selle, et facebook pani mu uue konto ka kinni. Tutvusin hiljem facebooki reeglitega ja tuleb välja, et käitusin nende roboti jaoks tõesti kahtlaselt. Kedagi ei tohi spämmida, aga mida siis teha selleks, et oma sõpru hoiatada, et selle kontoga on midagi nihu?
2. Kirjuta veebikonstaablile kiri juhtunust. Veebikonstaablite kontaktid – https://www.politsei.ee/et/veebikonstaablid. Ka pisiasjades võib peituda võti, näiteks sellisest uue mailikonto loomise nipist ei olnud veebikonstaabel veel kuulnud. Veebikonstaabel aitab ka üle vaadata, kas on mõtet nõuda menetlust. Menetlus on ainuke variant peale eluohtlike juhtumite, kus nad saavad reaalselt Facebookiga ühendust võtta ja asja uurida.
3. Tee süüteo teade lehel cyber.politsei.ee, mitte politsei tavapärasel kuriteoteate lehel. cyber.politsei.ee on suhteliselt uus keskkond ja isegi politsei klienditeenindaja ei pruugi olla sellega kursis.
4. Taasta kontot samas seadmes, kus oled kontot kasutanud, sest nii tundub Facebookile turvalisem.
5. Kui on tegu Facebooki Messengeri või Instagramiga ja sul on arvutist neile ligipääs ikka veel olemas, siis võid proovida nende kaudu ligi pääsemist. Telefonis pole sellest kahjuks kasu.
6. Kui on teada, et sinu vana e-maili konto asemele on loodud uus pahatahtlik konto, siis saab teenuse pakkujale saata digiallkirjastatud avalduse, mille alusel nad saavad e-maili blokeerida.
7. Kontrolli kõiki teisi kontoga seotud e-maile, kas on olnud häkitud – www.haveibeenpwned.com. Kui on, siis muuda kohe ära nii selle e-maili kui ka kõigi sellega seotud äppide, kontode ja muude seotud rakenduste paroolid – nt booking.com, bolt jne. Minul oli ka gmail pihta saanud ja asusin usinalt paroole vahetama. Helde aeg, kui palju äppe ja keskkondi kasutanud olen. Tavaliselt küll toimub ülevõtmine vaid ühe konto raames massiliselt reklaami jagamise eesmärgil ja lühiajaliselt, seega ülipaanitsema ei pea, aga tasub siiski ära muuta kõik mis muuta saab. Kõige turvalisem on hoida paroole paberil ja seifis.
8. Lisa kaheastmeline autentimine igale poole, kus saab.
9. Sulge kõik kontoga seotud pangakaardid. Pangast öeldi, et tavaliselt inimesed helistavad siis, kui juba raha on maha läinud. Ja seda on juhtunud palju. Facebook olla küll inimestele tagasi maksnud, aga kiideti, et olen ettenägelik.
10.  Ära anna alla. Proovi taastamist paari päeva pärast uuesti.
Lõpuks õnnestus saata avaldus konto tagasi saamiseks, aga kui täna proovisin uuesti saata nagu soovitatud on, siis küsis ta juba usaldusväärseid kontakte.
Kõige esimene tuvastamise tase – saada endast pilt, et kas oled ikka sina. Kui sul on olnud ligipääs oma kontole, siis sa võid ju saata mis iganes pildi mille oled sealt alla tõmmanud. Lisaks pisike googledamine ja võid ka leida pildi, mida ei ole Facebooki üles laetud. Nüüd sain küll lisada iID-kaardi, aga googledades mu lootused väga kõrged ei ole. Tundub, et ei saa enam rohkem midagi teha, aga ma ei taha alla anda, ehk mõtlen veel midagi välja.
11. Avasta, et ka ilma sotsiaalmeediata saab elada. Alguses tundus täiesti talumatult kohutav. Koroonaaeg, ja nüüd ka väga paljude sõpradega ühendus katkenud. Rullimise asemel soovitan lugeda raamatuid, jaluta metsas ja suhelda päriselt inimestega. Helistamine tundus alguses ikka kohe jube veider. Nagu oleks 15 aastat ajas tagasi läinud, kuid tegelikult on inimese häält täitsa tore kuulda. Ja kui kuidagi muudmoodi ei saa, siis on ju olemas ka veel Skype, Whatsup…
Mina usun, et me ei tohiks alla vanduda ja tuua õigustuseks, et oh, Facebookil ju nii palju kasutajaid. Firma peaks laienema kiirusega, mille juures suudetakse tagada kvaliteet. Facebook väidab, et võtab turvalisust väga tõsiselt, siis võiks nad selle lause eest ka vastutust kanda.
Veebikonstaabel ütles, et peale minu avaldust on tulnud mitmeid teateid. Sellised häkkimised pidavatki toimuma lainetena. Olge siis valvsad ja õppige minu vigadest.
Kommenteerib veebikonstaabel Andero Sepp:
Uue konto tegemine on suhteliselt vale samm. facebook.com/hacked on see koht, kust kõik saab alguse. Suur miinus on, et parim on seda keskkonda kasutada arvutist. Sisuliselt tuleb seal mitu korda sama asja läbida, lõpuks tekib pisikene link “mul ei ole enam ligipääsu neile kontaktidele”. Siis saab sisestada uue e-posti aadressi, sinna tuleb kiri, küsitakse fotot ID-kaardist. Foto kaardil võiks kattuda mõne näoga kontol, nimi ja sünniaeg samamoodi, ehk siis igasugused And Ero, Aa Ki, Mees Metsas, Siiri Kiisu jmt kontod on kadunud jäädavalt. Aga siin on ka üks ohukoht, teinekord on konto keel ära muudetud ja mingil põhjusel näiteks Gmail, kui selle peamised keeled on eesti ja inglise, suunab näiteks prantuskeelsed kirjad otse spämmi.

Hea põhjus Windowsi turvapaikamiseks just täna

Arvutikaitse on ikka soovitanud paigaldada saadaolevad turvapaigad nii ruttu kui võimalik. Kuid sel nädalal on selleks lisapõhjus – nimelt avastati kõikidest Windowsi versioonidest turvaauk, mis võimaldab pahatahtlikul tarkvaral maskeerida end usaldusväärsest allikast pärinevaks.

Nimelt kontrollib Windows enne mistahes tarkvara installeerimist selle sertifikaati ning kui usaldusahel näitab, et tarkvara on tõesti see, mida ta väidab end olevat, siis see ka paigaldatakse. Mittekehtiva sertifikaadi või mitteusaldusväärse sertifikaadiväljastaja põhjal teavad aga nii Windows kui viirustõrje otsustada, et paigaldatav tarkvara on potentsiaalselt ohtlik ja selle käivitamisest tuleks loobuda. Turvaauk aga võimaldab neid kontrollimehhanisme kas ignoreerida või võltsida, nii et pahaaimamatu kasutaja võib talle vajaliku tarkvara asemel alla laadida programmi, mis halvemal juhul laseb kõrvalistel isikutel tema arvuti oma kontrolli alla võtta.

Teadaolevalt ei ole nimetatud turvaauku veel ära kasutatud, kuid ilmselgelt on see päevade, kui mitte tundide küsimus, millal see ära tehakse. Seega tasub arvuti- ja serveriomanikel paikamistöö võimalikult ruttu ära teha.

Muide, Windows 7 kasutajate jaoks on tänane turvavärskendus viimane, mille nad Microsofti käest saavad – tänasega on selle operatsioonisüsteemi tugi ja seega ka eluiga ametlikult lõppenud.

Sain väljapressimiskirja, mis ma nüüd teen?

Tegelikult võtab ju veidi kõhedaks küll, kui saad venekeelse kirja, milles tundmatu häkker väidab, et on murdnud minu ruuteri kaudu minu arvutisse, kopeerinud kõvaketta sisu ja väidab, et ma olen eriline pervert, otsustades nende pornosaitide põhjal, mida ma olen külastanud:

Здравствуйте!

У меня для вас очень плохие новости.
11.08.2019 – в этот день я взломал вашу операционную систему и получил полный доступ к вашей учетной записи minumeiliaadress@estpak.ee. Конечно вы можете сменить пароль.. Но моя вредоносная программа перехватывает каждый раз, когда вы его меняете.

Как я это сделал:
В программном обеспечении роутера, через который вы выходили в интернет, была уязвимость.
Я просто взломал этот роутер и поместил на него свой вредоносный код.
Когда вы выходили в интернет, мой троян был установлен на ОС вашего устройства.

После этого я сделал полный копию вашего диска (у меня есть вся ваша адресная книга, история просмотра сайтов, все файлы, номера телефонов и адреса всех ваших контактов).

Месяц назад я хотел заблокировать ваше устройство и попросить небольшую сумму в биткоинах для разблокировки.
Но я посмотрел сайты, которые вы регулярно посещаете, и был шокирован увиденным !!!
Я Имею ввиду сайты для взрослых. Я хочу сказать – вы большой извращенец. Ваши фантазии не имеют ничего общего с нормальным восприятием обычного человека. И у меня появилась идея ….
Я сделал скриншот сайтов для взрослых, на которых вы развлекаетесь (вы понимаете, о чем это, да?).
После этого я сделал скриншоты как вы весьма необычно себя удовлетворяете (используя камеру вашего устройства) и склеил их.Получилось потрясающе! Это впечатлит любого, тем более ваших знакомых! Я знаю, что вы не хотели бы показывать эти скриншоты своим друзьям, родственникам или коллегам.

Я думаю, что $550 – очень и очень маленькая сумма за моё молчание.

Кроме того, я и так долго шпионил за вами, потратив много времени! Платите ТОЛЬКО в биткойнах!
Мой кошелек BTC: (väljapressija rahakoti number)

Вы не знаете, как использовать биткойны?
Введите запрос в любой поисковой системе (google или яндекс): «Как пополнить BTC кошелек».
Это очень легко. На это я даю вам два дня (48 часов) с момента открытия этого письма.
Учтите, как только вы откроете это письмо, сработает таймер. И время пойдет. После оплаты мой вирус и все скриншоты с вашими развлечениями будут автоматически уничтожены.
Если я не получу от вас указанную сумму, то ваше устройство будет заблокировано, и все ваши контакты получат скриншоты с вашими пошлыми удовольствиями.

Я надеюсь, вы понимаете свою ситуацию.
– Не пытайся найти и уничтожить мой вирус! (Все ваши данные, файлы и скриншоты уже загружены на удаленный сервер).
– Не пытайтесь связаться со мной (это невозможно, ведь я отправил вам это письмо с вашего аккаунта).
– Различные службы безопасности вам не помогут; форматирование диска или уничтожение устройства не поможет, так как ваши данные уже находятся на удаленном сервере.

P.S. Вы не моя единственная жертва. И я гарантирую вам, что я не буду беспокоить вас снова после оплаты! Это слово хакера.

Я также прошу вас регулярно обновлять ваши антивирусы в будущем. Таким образом, вы больше не попадете в подобную ситуацию.

Не держите на меня зла! У каждого своя работа.

Удачи.

Õnneks ostub häkker nii kenaks inimeseks, et on nõus teatud arvu bitcoinide eest kogu loo unustama, lisaks kompromiteerivatele ekraanitõmmistele kustub pärast rahaülekannet minu arvutist ka tema paigaldatud pahavara.

Nii et äkki peaks siiski maksma? Kas tasub häkkerit usaldada?

Selles mõttes “häkker” tõesti ei peta, et pärast rahaülekannet pole minu arvutis enam mingit pahavara. Samas – seda polnud seal ka enne ülekannet ega isegi enne kirja saamist – vähemalt mitte selle häkkeri troojat. Ehk siis tegemist on kõige lihtlabasema pettusega.

Selliseid kirju on eriti viimastel nädalatel saadetud ja saadud tuhandete kaupa. Erinevalt mõne kuu tagustest ingliskeelsetest või Google Translate’i abil eesti keelde tõlgitud analoogsetest kirjadest ei vaeva selle koostajad end enam kõnealuse konto parooli juurdelisamisega – tundub, et vanadest leketest kokkukogutud paari aasta vanused paroolid ei avalda ohvritele enam muljet. Kuid näib, et väljapressimine töötab hästi ka ilma nendeta – kuidas sa ikka kontrollid, kas keegi päriselt ka on arvutis sees käinud?

Kontrollida siiski saab – selleks pahavaratõrjujad välja mõeldud ongi. Võtke mõne tuntuma viirustõrjuja (Malwarebytes, ESET, F-Secure, TrendMicro) prooviversioon – NB! Kindlasti laadige see alla otse tootja kodulehelt, mitte mõnelt kahtlaselt failijagamissaidilt! – ja laske sel oma arvuti üle kontrollida.

Aga häkker kirjutab mulle ju mu enda aadressilt – kas see pole siis ilmne tõend, et tal on päriselt ka juurdepääs minu postkastile? Tegelikult ei ole. Nimelt on meiliprotokoll ehitatud nii, et vaikimisi ei kontrollita, kas saatja on ikka see, kellena ta esineb. Ehk siis igaüks võib kasvõi oma isiklikus meiliprogrammis panna saatja aadressiks kasvõi Universumi.Direktor@maailm.ee ja see toimetatakse ilma lisaküsimusi küsimata kohale. Selline aadressivõltsimine ei vaja mitte mingisugust ligipääsu saatja meilikontole ning selliste petukirjade saatjal seda ei ole ka.

Samas ei tee paha ka ilma väljapressimiskirju saamata oma kontode, arvuti, ruuteri ja muude seadmete paroole vahetada ning jälgida, et neile oleks kõik turvauuendused paigaldatud.

Aga mis väljapressimiskirjadesse puutub, siis need tuleks lihtsalt ära kustutada ja ära unustada.