Arvutikaitse

Mõned päevad tagasi ilmus uudis, et politsei taotleb meediaettevõtteilt internetikommentaaride autorite tabamiseks tarvilikke IP-aadresse. Sellega seoses tahaks viidata kahele seigale, mis sellise tegevuse üsnagi kahtlaseks teevad.Esiteks ei võimalda IP-aadress isikut üheselt tuvastada. Juhul, kui konkreetse IP-aadressi taga on ainult üks arvuti (nii nagu ta enamikes eesti peredes on), siis on võimalik kindlaks teha üks arvuti, kuid mitte seda, kes kommentaari sisestamise hetkel masinat kasutas. Eriti põnevaks läheb olukord siis, kui selle IP-aadressi otsas levib WiFi (näiteid võib lugeda siit ja siit). Seega on IP-aadressi abil võimalik tuvastada ainult see, kelle nimel on seda aadressi kasutav leping.

Samas on aga euroopa andmekaitsjate töögrupp avaldanud seisukoha, mis ütleb üheselt, et IP-aadressid on isikut tuvastavad andmed. Selline seisukoht on ohtlik, kuna on loodud pretsedent ning seda võidakse arvestada ka Eesti Vabariigi kohtus.

Teine asi, millele sooviks tähelepanu juhtida, on EV põhiseaduse §45 kehtestatud sõnavabaduse kaitse. Niipalju, kui ma netiajakirjanduse kommentaariume olen lugenud, on seal tõesti üsnagi palju lihtsat tatipritsimist. Samas hakkab silma ka täielikule masendusele viitavaid kommentaare, kusjuures on näha, et inimese frustratsioon on tekkinud just ühe või teise poliitiku tegevuse või tegevusetuse tõttu.

Ehkki käesoleva artikli kirjutaja ei ole absoluutse liberalismi pooldaja, on antud juhul sõnavabaduse seisukohalt tegemist siiski vägagi piiripealsete asjadega. Lisaks annavad sellised juhtumid poliitikutele väga head võimalused neid kritiseerinute või nende mustade tegude päevavalgele toojatega arveid õiendada. Samas võib see aga ka pahaaimamatule pereisale kaasa tuua kopsaka trahvi või kahjutasunõude.

Taoliste juhtumite vältimiseks tasub alati paar hetke mõelda, enne kui mistahes kommentaar teele saata. Ontlikel pereisadel tasuks kindlasti aga oma järglastega suhelda – eelkõige netikasutuse teemadel. Samuti tasuks üle vaadata, kuidas nende koduseinte vahel leviv WiFI turvatud on. Vastavaid õpetusi leiab ka arvutikaitse.ee artiklite hulgast.

Mart Siilivask Justiitsministeeriumi avalike suhete talitusest teatab, et Justiitsministeerium saatis valitsusse eelnõu, mis täpsustab arvutisüsteemi vastu suunatud rünnetega seotud kuriteokoosseise ning karmistab selliste kuritegude eest mõistetavaid karistusi. Mis iseenesest on igati tervitatav. Aga.
Kuivõrd ma ise pole seda eelnõu veel näinud, siis loodetavasti leiavad edaspidise töö käigus positiivse lahenduse ka alljärgnevad võimalikud probleemid:

1. Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõuniku Markko Künnapu sõnul näeb eelnõu lisaks senisele arvutiviiruse levitamisele ette vastutuse ka nuhkvara või pahavara levitamise eest.

Huvitav, kas nüüd lõpuks hakkab ka tavakasutaja vastutama selle eest, et tema arvuti ei nakatuks ning omakorda teisi võrgus olevaid masinaid ei nakataks? Et siis vabandus, et ma ei teadnud, et mu arvutis mingi pahalane möllab, enam ei päde? Ja millised saavad olema sanktsioonid turvanaiivsuse eest? 🙂

2. Samuti kriminaliseerib eelnõu arvutikuritegude ettevalmistamise. See on staadium, kus isik kas kogub andmeid või valmistab programme selleks, et kasutada neid arvutikuritegude toimepanemiseks.

Saksamaa analoogne seadus kriminaliseerib sel viisil muuhulgas ka turvaspetsialistide töö. Jubedalt tahaks loota, et Eesti seaduses õnnestub sarnaseid töllakusi vältida.

3. Muudatuse kohaselt loetakse terrorikuriteoks ka andmetesse sekkumine, arvutivõrgu toimimise takistamine ning selliste tegude toimepanemisega ähvardamine, kui see on toime pandud muuhulgas näiteks eesmärgiga sundida riiki midagi tegema või tegemata jätma, häirida riigi põhiseaduslikku, majanduslikku või ühiskondlikku korraldust või tõsiselt hirmutada elanikkonda.

Jällegi jääb lootus, et mõni üliagar ametnik sellele klauslile toetudes näiteks www.arvutikaitse.ee-d kinni ei pane. Mitte ei tahaks siin tulevikus kirjutada, et tegelt on viirused ja troojalased täitsa nunnud ning karta neid küll mõtet ei ole 🙂

Võibolla teen ma praegu tublidele õiguskaitseametnikele ränka ülekohut ning kahtlustan neid täiesti alusetult soovis Eesti olematut infoturbetööstust eos lämmatada. Aga igaks juhuks lähen siiski konserve ja kuivikuid varuma 😉