Arvutikaitse

Nüüdisaja teoreetikud jagavad sõjad viide põhilisse generatsiooni. Sõdade esimesed kolm põlvkonda olid tavalised, territooriumi ja ressursside üle peetavad sõjad, mis algasid siis, kui diplomaadid enam hakkama ei saanud. Nad erinesid omavahel eelkõige kasutatavate relvade poolest. Koos erinevate relvadega muutusid loomulikult ka kasutatavad taktikad ja strateegiad.

Neljanda generatsiooni sõda on juba  teistsugune – seda peetakse kultuuri kaudu ja selle pärast. Ütleme otse – kui teatud piirkonda asustav rahvas on „tõeliselt valgustatud”, siis on nad ise valmis oma ressursse jagama. Neljanda generatsiooni sõja puhul on piirid sõja ja poliitika vahel hägustunud – sõjategevuse ajal toimub ka aktiivne „misjonitöö”. Samuti on hägustunud rindejoon, see tähendab, et otsest rindejoont ei ole – sõda toimub nn partisanisõjana ja sageli lausa teineteise territooriumil.

Ehkki lääne teoreetikud peavad neljanda generatsiooni sünnidaatumiks aastat 1989, on käesoleva artikli kirjutaja veendumusel, et esimene seda tüüpi sõda peeti Nõukogude Liidu poolt Afganistaanis (1976)1978 – 1989, kus sõjalise jõu abil püüti riigis sotsialismi ideed juurutada. Neljanda generatsiooni sõja tüüpiline näide on 9. septembri sündmused USA-s ning sellele järgnenud sõda Afganistanis.

Definitsiooni viienda generatsiooni sõja kohta pakkus esimesena välja William S. Lind aastal 2004. Seda sõda hakatakse pidama eelkõige informatsiooni abil ja informatsiooni pärast, teisisõnu on see sõda suunatud vastase intellekti vastu. Kuna tänapäeval on põhiliseks info kandjaks arvutivõrk, Internet, siis suuremas osas toimub see sõda ka Internetis ja küberneetiliste vahenditega ning seetõttu nimetatakse seda sageli ka infosõjaks või kübersõjaks.

Selle sõjategevuse põhiliseks taktikaliseks meetodiks on vaenlase võrku ühendatud infrastruktuuriobjektide ründamine, eesmärgiga nad üle võtta. Lihtsamini öeldes -  kes juhib riigi infrastruktuuri, see juhib ka tervet riiki. Eesti kontekstis oleks sellisteks infrastruktuuriobjektideks pangad, sidesüsteemid, energiajuhtimise keskused, jõustruktuuride juhtimiskeskused aga tõenäoliselt ka e-riigi ja ID-kaardi infrastruktuur.

Põhiliseks sõjapidamise vahendiks saavad olema botnetid, mis sageli asuvad rünnatava riigi enda territooriumil, kuid mida juhitakse kusagilt mujalt. Sageli ei pruugi need botnettide juhtimiskeskused asuda isegi ründava riigi territooriumil.

Viienda generatsiooni sõja elemente oli üsna palju näha 2007 aprillisündmuste aegu. Samuti võib näiteks tuua hiljutise Gruusia konflikti. Käesoleval ajal on selline ka Iisraeli ja Hamas vahel peetav sõda, mille ühe osana on Iisraeli tudengid kirjutanud programmijupi, mis ründab Hamasiga seotud lehekülgi. Ehkki praegu veel saab ka „harju keskmine inimene” aru, kui Internetis on midagi toimumas, siis ideaalsel juhul peetakse viienda generatsiooni sõda ülikiirest ja see ei jäta ka mingeid jälgi. See tähendab, et ideaaljuhul ei saa rahvas arugi, et sõda üldse aset leidis ning et riigi juhtimine on hoopis teiste inimeste kätes.

Mida saaks sellise sõja vastu ette võtta?

Eelkõige on arsenalis ennetavad meetmed ja rakendada tuleb neid kodanike endi poolt. Nii näiteks saab kindlasti iga arvutiomanik teha nii, et tema kodu- või tööarvuti on viirustest-toojalastest puhas. Samuti saab ta paigaldada töökorras tulemüüri ning jälgida, et see oleks pidevalt töökorras.

Samas eeldavad need tegevused olulist teadlikkuse kasvu. Siinjuures oleks loodetavasti palju abi planeeritavast Küberkaitseliidust, mille üks oluline tegevus peaks olema ka tavakodanike väljaõpe. Samuti saab siin abiks olla Arvutikaitse oma infoturvet käsitlevate artiklitega. Kuigi Eesti on pisike, siis nende meetoditega on meil tõenäoliselt võimalik ellu jääda ning see sõda isegi võita.