Arvutikaitse

Nagu McAfee viimatine uuring näitas, on umbes 80% küberkuritegudest pandud toime raha pärast. Tüüpiline kodukasutaja reaktsioon on selle peale, et tema arvuti, andmed või muu selline pole kellelegi teisele väärtuslikud. Samas on küberkuritegevuse ohvrid enamasti just kodukasutajad. Miks?

Põhjus on väga lihtne – kodukasutajad on kõige lihtsam saak. Selleks, et seda olukorda mõista, tuleb natuke lähemalt vaadelda kuritegeliku majanduse mudelit.

Kasu ei ole alati otsene

Infotehnoloogiline vahend on vara – inimese jaoks, kes teda kasutab, on ta suhtlusvahend aga samuti ka vahend informatsiooni hankimiseks või salvestamiseks. Nii vahend ise kui ka informatsioon, mida see sisaldab, võib olla väärtuslik ka täiesti võõrale inimesele, eelkõige raha teenimise mõttes.

Nagu suvalises majanduses, on ka kuritegevuses liikumapanevaks jõuks kasum. Nagu normaalseski äris, on ka kuritegelikus maailmas vaja väärtuse hankimiseks teha teatud kulutusi. Näiteks varguse jaoks tueks hankida muukraud, küberkuritegevuses jällegi spetsiaalne programmijupp. Samuti võib „töö” olla keerukas ning ettevalmistuseks ja teostamiseks kulub kindel (vahel üsna märkimisväärne) tööaeg, millel on samuti oma hind.

Virtuaalses maailmas on selliste kulude kokkuhoid oluliselt kergem. Eelkõige sel kujul, et ühte ja sama programmijuppi (muukrauda) saavad korraga kasutada mitu pätti. Teine eelis on see, et sissemurdmist on võimalik automatiseerida ning ajal, kui muukraud käib iseseisvalt uksi lahti muukimas, võib tegeleda hoopis teiste asjadega.

Riskide maandamine

Kuritegeliku äri kulude hulka tuleb arvestada ka riskifaktor. Igas kuritegelikus äris on alati risk vahele jääda ja selle tegevuse eest karistada saada. Kuritegelik maailm teab seda väga hästi, mis on tegelikult ka põhjus, miks riskantsemate asjade jaoks tarvitatakse nn “tankistidena” narkomaane või paadialuseid. Esiteks on nende riskitunnetus oluliselt madalam. Teiseks on ka põhitegija enda vahelejäämise risk oluliselt madalam.

Virtuaalses maailmas on riske oluliselt kergem maandada. Esiteks pole virtualmaailmas vaja tegeleda asjadega füüsiliselt, see tähendab, et millegi kaasa viimiseks ei pea inimene ise füüsiliselt juures olema.

Teiseks ei pea väärtuse varastamiseks seda füüsiliselt kaasa viima, piisab, kui sellest teha koopia. See aga raskendab oluliselt tuvastamist, et midagi on üldse toimunud.

Kolmandaks on virtuaalmaailmas aga oluliselt kergem maskeerida oma tegelikku mina. See tähendab, et kui reaalses maailmas on kurjategijal võimalus ainult oma nägu varjata, siis viruaalmaailmas on tal võimalus esineda ka kellegi teisena, kusjuures selline valeidentiteedi tuvastamine on küllaltki raske. Ka virtuaalmaailmas kasutatakse kolmandate isikute, nn paadialuste või narkomaanide, abi. Tegelikult kasutatakse muidugi nende kolmandate isikute arvuteid ning sageli nende endi teadmata.

Vähem vahendajaid, suurem kasum

Juhul, kui mingi väärtus on kätte saadud, siis tuleb see ka maha müüa. Enamasti ei müü mingi asja varastaja seda otse lõpptarbijale vaid vahendajale. Sõltuvalt konkreetsest asjast peab vahendaja enne selle lõpptarbijale müümist kuidagi legaliseerima ning see muudab edasimüügiväärtust väiksemaks. Infotehnoloogilises maailmas kipub see vahendaja etapp sageli vahele jääma ning seetõttu on virtuaalsete varade vargus oluliselt kasumlikum tegevus.

Vastuabinõud

Selleks, et kuritegevust vähendada, on kõige mõistlikum üritada vähendada selle tegevuse kasumlikkust. Ka kriminaalid oskavad arvutada ning kui äri kulud on suuremad kui oodatav kasum, siis seda tegevust ette ei võeta. Nagu eelpool toodust nähtub, on kasumi vähendamiseks kolm teed: vähendada võimalikku müügiväärtust, suurendada väärtuse varastamiseks tehtavaid kulusid või suurendada vahelejäämise riski.

Tavamaailmas kasutatakse edasimüügiväärtuse vähendamiseks kõikvõimalikku erimärgistust. Virtuaalmaailmas on seda üritatud, kuid ilma erilise eduta. Samuti on vastav tehnoloogia kodukasutaja jaoks natuke kallis.

Väärtuse ebaseadusliku omandamiseks tehtavate kulutuste suurendamine käib tavamaailmas eelkõige välispiirde tugevdamise, see tähendab turvauste ja akende paigaldamise abil. Virtuaalmaailmas oleks selle vasteks tulemüür ja viirusetõrje kasutamine. Kuna virtuaalmaailm on pidevas muutumises, siis erinevalt ustest ja akendest, peab pidevalt jälgima, et need turvavahendid töökorras oleks. See tähendab, et viirusetõrje oleks uuendatud ning tulemüüri reeglid vastaksid vajadusele. Samuti, nagu tavamaailmas, tuleb vaadata, keda me omale külla laseme.

Kurikaelte vahelejäämise võimalust aitab suurendada ainult terve mõistuse kasutamine. Eelkõige tuleks alustada arvuti kui tööriista tundmaõppimisest – sellest, mida ta võimaldab ning mida mitte. Samuti nagu tavamaailmas, on ka siin vajalik jälgida, kes meie naabruses ringi luusib ja meie uksele koputab. Arvutimaailmas oleks uksele koputamise vasteks arvuti poole pöördumine. Loodetavasti hakkab varsti toimima ka küberkaitseliit ning pakub selle jälgimise juures tugevat abi, kuid sellegi poolest ei asenda kasutaja enda tähelepanelikkust ja teadlikkust mitte miski.

Kui me arvestame kurikaelte tegevusmudeleid suudame me teha nende rahateenimise raskemaks ning tekitame seeläbi ise endale turvalisema keskkonna. Kahtlemata on siinjuures vajalikud mõningad eelteadmised, kuid nende hankimisel üritab ka www.arvutikaitse.ee abiks olla.