Kas on võimalik, et täiesti tavaline inimene saab üleöö pedofiiliks? Väidan, et P2P kasutamisel, jah – see on vägagi võimalik. Allpool tuleb juttu järgnevast:
- Peer-to-Peer failivahetuskeskkonnas võib lapsporno kaela tulla pahaaimamatult (ja tulebki);
- pedofiilia ja sellega seonduvad mõisted pole ühiskonnas selgeks räägitud, jäme ots on muidukaagutajate käes;
- hirm pedoparagrahvi alla sattuda takistab inimestel avastatud kuritööst teatamast;
- sekka muid arutlusi
Tisklaimer: Siikohal on esitatud eraisiku sügavalt isiklikud ning osaliselt alles arengujärgus arvamused, mis üldse ei pruugi kokku langeda eelmiste, praeguste või tulevaste tööandjate väärtushinnagute, arvamuste või korporatiivsete eeskirjadega.
Sõna ise – PEDOFIIL – Â on viimasel ajal natuke üle-ekspluateeritud. Iga tegevus, mis vähegi sinnapoole kisub, nimetatakse kohe pedofiiliaks, siis on lugejate kindel huvi tagatud ja lehereklaam müüb masu ajal paremini.
P2P kasutamine on siinkandis üpris levinud, “kõik tirivad” Internetist faile. Neli suurimat P2P kategooriat on tarkvara, filmid, muusika ja porno. Ning pornol omakorda on alamliigid – sh lapsporr ja loomaporr.
Huvitav, kui suur osa üldisest pornomassist on lapsporno? Hindamisi 1-2%. Lapsporno pole ju ka väga täpselt defineeritud. Seadus määratleb seda fotol/videol kujutatud isiku vanuse kaudu, intuitiivne otsus pigem baseerub asjaolul, kas isikul on sekundaarsed sugutunnused juba välja arenenud.
Nagu igal muulgi alal, mida seadus püüab määratleda (maksuseadus jne), tekib ka siin hall tsoon. Vaid üks näide: lapseeast oluliselt vanemad tüdrukud, olles kursis nõudlusega lapspornole, riietavad endid Lolitadeks ning üritavad igati välja näha lapsena. Juriidiliselt on tegemist JOKK-olukorraga, sest kuigi sellise stiili tarbijateks kindlasti on suht hälbinud isikud, siis vaat kusagilt kinni võtta pole, tüdruk on tegelikult 18 täis.
Inimlikust vaatevinklist on kõige räigem lapsporr kindlasti 1-10-aastaste suhtes toimepandav action, peaaegu ohutu võiks olla homme 18-aastaseks saavate isikute omavaheline action. Seaduse silmis on see kõik aga ühtviisi eristamatu lapsporr (vt Karistusseadustiku §178).
Lugusid reaalsest elust
Lugu nr 1
Tiigrihüppe Sihtasutus on palju teinud meie koolide varustamiseks arvutitega. Arvutid pole siiski mitte ainuke tehnoloogia liik, millega Tiigrihüpe koole varustab. Tehnoloogiaprojekti raames jagati koolidele arvjuhtimisega tööpinke. Need on seadmed, mida saab arvutiga ühendada ja siis arvuti ise freesib ja puurib auke. Väga mugav võimalus pisikesi keerulisi detaile valmistada, näiteks mudellennukite osi.
Juhtus siis korraliku pereisaga säärane lugu, et läks teine P2P keskkonnast arvjuhtimisega pinkide kohta lisainfot otsima. Jättis piraatprogrammid kõrvale ja leidis toreda faili “CNC SOFTWARE + 5 SCHEMATICS + PCB BIPOLAR MICROSTEP DRIVERS 2 TO 8AMPS PHASE.iso”. Selline tore leid sobis ise-ehitajale suurepäraselt ning otse loomulikult vajutas ta nupule “Download”.
Fail, mis kohale tuli, paraku miskipärast ei avanenud. Lähemalt uurides selgus, et kuigi faili laiend on “*.iso”, siis tema sisu oli tegelikult hoopis “*.avi”. Videot käivitades aga ilmus arvutiekraanile midagi, mida mees üldse näha ei soovinud. Nii koleda asja puhul tekib muidugi küsimus, et kuidas säärane asi üldse sai juhtuda? Kas laaditi kogemata alla vale fail?
Vastus on tegelikult väga lihtne – konkreetne P2P keskkond arvestab faile mitte nime- vaid räsikaupa. Kuniks kontrollsumma klapib, võib failil olla mistahes nimi. Juuresolevalt pildilt on siis tagantjäreletarkusena näha, millised olid selle faili muud teadaolevad nimed.
Lugu nr 2
Arvutinohik tundis huvi, kuidas taastada kogemata kustutatud faile. Pilk jäi pidama politseinike töövahendil “EnCase 5.rar”. Suurus 272MB enam-vähem klappis oodatuga. Kui fail kohale jõudis, ilmnes eelmises loos juba lahtiräägitud segadus faililaiendiga. Avi fail sisaldas vastuvõetamatult rõvedat homopornot, täismehed tegid seal omavahel midagi, millega arvutinohik ei olnud veel elus kokku puutunud.
Jah, aga keegi ju polegi väitnud et piraattarkvara kasutamine peaks kujunema esteetiliselt nauditavaks kunstielamuseks.
Lugu nr 3
Teismeline tüdruk armastab pisut raskemat muusikat. P2P keskkonnas seega otsis ta Soome ansamblit NightWish. Allalaadimisnuppu vajutas tüdruk päris mitmel korral. Üks allatiritud failidest oli “Nightwish – Ghost Love Score.rar”. Tegemist on siis sümfometalli stiilis albumiga aastast 2004.
Jah, piramuusikat alla laadida pole ilus.
Igatahes jõudis fail kenasti kohale ja ega ma vist kedagi enam ei üllata, sisuks oli porno. Paraku – erakordselt probleemne lapsporno. Odavas vanamoodsas korteris on 9-11-aastased alasti poisid diivanil ja teevad omavahel midagi mis ajab teismelise tüdruku täiesti öökima. Aeg-ajalt heidavad poisid pilke kaamera suunas – võib arvata, et järgmiste korralduste või heakskiidu saamiseks. Kaadri ülaservas miski väreleb – ekspert ütleks selle peale, et on tegemist on väga vana VHS salvestusega.
Lugu number 3b
Öeldakse, et välk kaks korda samasse auku ei löö. Hoihoi, lööb küll.
Seesama teismeline tüdruk otsis oma fotode majandamiseks mingit keskmisest paremat programmi. Gimp oli tema jaoks pisut keeruline, PhotoShoppi ei kannataks välja tema suhteliselt niru arvuti. Umbes 10 faili seas, millel seekord klikiti, oli fail nimega “UleadPhotoimpact 12.rar”.
Jah, piraattarkvara kasutada pole ilus. Ei seaduse ega esteetika mõttes.
[..Skip..] kui failil laiend ära vahetati ja video käima läks, siis ilmus kõigepealt ekraanile filmi pealkiri “Russian Flowers #9” ja seejärel eelmisest videost juba tuttavad pisikesed poisid. Seekord oli poisse rohkem ja kogu stseen seeläbi veelgi rõvedam.
Kui palusin sellest videost mingi screenshoti teha, siis sain vastuseks, et videos praktiliselt ei olegi kaadrit, mis EI SISALDAKS täiesti ühemõttelisi tegevusi … Kogu videos leidus vaid üks publitseerimiseks sobilik  kaader ja siin see siis on:
Oleme realistid! Piraatluse korral jääb kellelgi kaugel Ameerikas ülikasum saamata and so what? Lapsporno korral, nagu juba öeldud, võib ohver asuda kõrvalmajas.Â
Lugu 4
Lugu sellest, kuidas kustuta-või-raporteeri dilemma sisse sattusid 70 inimest korraga. On olemas ka kena ingliskeelne termin sexting, millele eestikeelne vaste puudub üldse.
Lugu nr 5
Lugu sellest, kuidas ka 1 (loe: üks) fail muutus kriminaalasjas oluliseks tõendiks.
Kurja juur
Kindlasti on nüüd lugejal keelel küsimus, et MIKS nad nii teevad? Miks on räige ning karistatav lapsporr maskeeritud täiesti tavaliseks failiks? Kes üldse on huvitatud lapsporri ettesöötmisest vale lipu all?
Täpset vastust ma ei tea. Mingi osa on siin kindlasti autoriõiguse kaitsjatel, kes juba ammu laadivad P2P keskkondadesse solkfaile. Pole ju ka saladus, et autorikaitsjad on edukalt üritanud P2P keskkondadesse sisse murda ja võltsservereid juurutada – selliseid, mis oleksid nende endi kontrolli all (http://torrentfreak.com/protect-yourself-from-edonkey-spy-servers/ ).
Teine võimalus on, et kusagil tegutseb keegi erakordselt väärastunud psüühikaga inimene, ehk siis statistiliselt terve hulk sääraseid, ja nad tegelevadki sellega, et Å¡okeerivad pahaaimamatut P2P klienti ja saavad sellest mingi erisorti rahulduse. Ning lõpuks, sest Tõelisel Perverdil (TM) on siis pärast mugav politseile viidata, et “nää, teistel on kaa!”.
Lapsporno
Lapsporno oht seisneb õpiku kohaselt järgmistes asjaoludes:
Oht nr 1 – piltide ja videote tegemiseks kasutatakse reaalseid lapsi. Selle käigus laste maailmatunnetus väärastub, neid kasutatakse ära. Pole vist saladus, et enamikke seksuaalkurjategijaid endid on lapsepõlves ahistatud (2/3 – 3/4 tõenäosusega). Vt Wiki:
http://en.wikipedia.org/wiki/Relationship_between_child_pornography_and_child_sexual_abuse ja Science Daily:
http://www.sciencedaily.com/releases/2009/07/090713201446.htm
Väite kriitika ja demagoogia
Samas võib arutleda ka nii, et üha enam koomikseid ja videoid luuakse tänapäeval arvutiga. Ehk siis paljudel juhtudel ärakasutatud lapsi reaalselt ei eksisteerigi. Huvitava paradoksina on Hollandis tehtud katset keelustada ka virtuaalselt loodud lapsporno http://catless.ncl.ac.uk/Risks/21.45.html#subj4 ning ka viimase aja ÜRO dokumentidesse on siginenud huvitav väljend “pseudo images” (http://www.itu.int/osg/csd/cybersecurity/gca/cop/guidelines/policy_makers.pdf).
Teistel juhtudel need lapsed eksisteerivad, kuid riigis, mille elatustaseme üle puudub kontroll. Kuniks jagub perverte (ja neid on proportsioonis rahvaarvuga), jagub ka turgu. Levitusahela tapmine ei muuda olukorda. Aafrika nälgivaid lapsi toetatakse ka juba aastakümneid, aga miskipärast nende hulk ei vähene. Pigem vastupidi.
Oht nr 2 – lapsporri nähes/vaadates inimese moraalne pale saab hukka ja seetõttu peaks mainitud kauba kasutamist piirama.
Väite kriitika ja demagoogia
Siiski-siiski, 1 või 10 ühikut lapsporri väljakujunenud isiksuse väärtushinnanguid ei muuda. Tekib viha ja kaastunne, kuid väärtushinnangud vaid kinnistuvad. Paradoksina, Karistusseadustiku §178 otseselt ei keela lapsporno vaatamist netis (striimina), kuid karistatav on faili omamine.
Põhjustest, miks seadusandjal on kirg kriminaliseerida isedokumenteeruvaid kuritegusid, kirjutab Minut .
Liiatigi näevad meie lapsed tavalist porri ja vägivalda oluliselt rohkem kui lapspornot ning ega see vähem riku. Eraldi teema: mis on ohtlikum, kas seks või vägivald? Tavapornot tuleb igast kanalist ja see on äärmisel juhul normaalne vaid täisealisele mehele. Ebaloomulikus mõõdus riistvarad, grupikad, “pikk pidamine”, urrundus ja ahelad – säärased asjad ei ole täiesti kindlasti lapsele kohane materjal – need rikuvad isiksuse arengut otseselt. Lähemalt vt Karistusseadustiku §175-§182. Eestis on legal age hetkel 14 aastat. Samas, seaduse kiuste on suur osa 14-steks saavaid lapsi selle materjaliga Internetis (ja muu vägivallaga teleka vahendusel) juba ammu tutvunud. JOKK.
Muide – täiskasvanud tädide ja onude pikantsed meelelahutused jäävad teismelisele ikka vääääga kaugeks. Siit küsimus, kas omaealiste alastuse nägemine vanuses 12-14 toob rohkem kasu või kahju (kui täiskasvanute vahtimine)? Kas omaealiste seksi nägemine vanuses 14-18 toob tõesti kahju rohkem kui kasu? Ehk seepärast ongi noortel seksuaaleluga nii palju probleeme, et tädide ja onudega ei tahaks samastuda, eakohased instruktsioonid aga on seadusega käibest kõrvaldatud.
Oht nr 3 – (oluliselt vähem teadvustatud) seisneb selles, et teatud võrgustikud teenivad lapspornoga raha või saavutavad mõjuvõimu. Kriitika: Pornotööstus kui äriala on küll olemas, kuid väga rikkaks sellega ei saa. Kui vaadata, kellel on pornoturust kõige enam kasu, siis pigem on need riikide eriteenistused, mis pornoturu varjus identifitseerivad Å¡antažeerimiseks sobivaid objekte. 1995. aastal USAs läbiviidud kampaania porno “keelustamiseks” Internetis muutis vaid sedapalju, et kui varem sai pornole ligi anonüümselt, nüüd vaid isikustatult. Kampaania tulemusel on pornosaidid muutunud põhiliseks identiteedivarguse kohaks – paigaks, kus kurjategijatel on kõige lihtsam lollidelt nende krediitkaardiandmeid kätte saada.
Hereetiku kommentaare
Kogu lapspornoteema kõige kiivamalt varjatud saladus on hoopis see, et tõeliselt ohtlikud pole mitte asjaarmastajatest juhutarbijad ega netist vabalt tiritav kraam, vaid Tõeliste Pervertide (TM) sügavalt konspireerunud kinnised võrgustikud. Võtmesõna guugeldamiseks: Dutroux.
Veel üks varjatud saladus on see, et sarnaselt autoriõigusega on meil siin Maarjamaal piiratud vabadus isegi sellealaste põhimõistete defineerimiseks. Otse öeldes, definitsioonid kirjutatakse meile ette rahvusvaheliste organisatsioonide ja suuremate riikide poolt. Et meil siin on mingi eriline alasti saunakultuur? Et meil on muidu ka liberaalne riik? Paraku selles osas meil väga sõnaõigust pole.
Muide, peajoonest kõrvalekaldumine on alati pisut ohtlik. Kogu pedofiiliateema on mingis mõttes tabu ning neil teemadel sisulist arutelu naljalt ei teki.
Pedofiilia definitsioonist
Sõnaseletusi
Häid akadeemilisi sõnaseletusi saab näiteks USA kohtunike jaoks koostatud käsiraamatust “Töö vaimselt haigete süüdistatavatega”: “Handbook for Working with Defendants and Offenders with Mental Disorders”. Fail on kättesaav siin.
Pedofiilia teemat käsitletakse lehekülgedel 78-90 (seda siis PDF loenduri, mitte algsete lehenumbrite järgi). Selles dokumendis tehakse selget vahet pedofiili (alati üksnes lapsi ahistava) ning lihtsalt partneri suhtes valimatute isikute vahel (paneb kõike mis liigutab). Teiseks, ning see on meie ülejäänud jutu kontekstis ülioluline, lapspornot sisaldavaid faile nimetab see dokument vaid mõned korrad ja libamisi, mitte aga pedofiili põhitunnusena või pedofiilia vaieldamatu eeltingimusena.
Leheküljel 80 näiteks öeldakse, et kõike liikuvat paneva seksuaalahistaja suures kollektsioonis moodustab lapsporno vaid väikese osa. Samas, leheküljel 87 on öeldud, et isiku eriline huvi lapsporri vastu on kui punane rätik, mis võib osutada tema võimalikule pedofiiliale. Kas püüdsite iva kinni? Suvalise sisuga foto- või videokollektsiooni omamine iseenesest veel ei ole pedofiilia, kuigi seos võib olla tugev. Meie Eesti politseiga rääkides selgub sama – nad väidavad et korrelatsioon on tugev ning väidavad, et failikomplektile otsa vaadates on tunnetuslikult otsekohe selge, kas/et tegu on pedofiiliga.
Hereetiku kommentaare
Loogikaviga: politsei saab pilku peale heita siiski üksnes neile pornokogudele, mis juba on seostatud seksuaalkuritegudega. Kui keegi pani toime seksuaalkuriteo, siis suhteliselt suure tõenäosusega leitakse tema arvutist porri. Vastupidine täiesti ilmselt ei ole tõsi. Sugugi mitte kõik ja mitte isegi kümnendik ega sajandik pornotarbijatest ei ole seksuaalkurjategijad. Meil Eestis lihtsalt ei ole nii palju seksuaalkurjategijaid. (Või on?)
Igaks juhuks küsin üle ka selle – kas inimene kes mängib mõttega, et ta võiks midagi varastada, on varas? Kas inimene, kes vihast tahaks tappa, on mõrvar? Vastus on kindel ei! Seadus sätestab üpris selgelt – mõttekuritegude eest ei karistata. Nii ka pedofiilia puhul – inimesel võib sisimas olla selgelt värdjalik suundumus, kuid kuniks ta ei soorita konkreetset tegu, siis sellist paragrahvi nagu “pedofiilia” ei eksisteeri.
Aga kuna terroristide ja pedofiilide puhul on inimesel hirm (sh oma järeltulijate pärast) siis siin hakkavad peenikesed trikid seadusega. Võetakse tunnus, mis kellegi arvates umbestäpselt väljendab pedofiilsust – lapsporri sisaldava faili olemasolu arvutis – ning kriminaliseeritakse see ära. Igaks juhuks, et vaidlemist vähem oleks, kriminaliseeritakse ära isegi üheainsa sellise faili olemasolu arvutis.
IT inimesena tean suhteliselt hästi, millistes TOHUTUTES kogustes kasutajad porri alla laadivad ning olen kogu aeg imestanud, kuhu see lõpuks kaob?! Otse välja öeldes, pornograafiat tarvitatakse (laaditakse netist alla) ülisuurtes kogustes (see on Eestis täiesti seaduslik). Iseasi, kas ühiskond on valmis nende koguste avalikuks tunnistamiseks. (vt Waffa kommentaar Lugu nr 5Â viitest)
Küsimus on nüüd selles, kas eksisteerib mingi maagilis-müstiline koefitsient, mitmest megabaidist alates või kui suure osa “kollektsioonist” peaks moodustama lapsporno, et võiks teha selgelt pedofiilse järelduse? Kogenud politseinikud eravestlustes ütlevad – me tunnetame selle piiri ära. Võimalik jah, aga seadustes pole see koefitsient siiski sedasi sätestatud. Vaidlus võib käia selle üle, kas lapsporri tegelik osakaal koguporrist moodustab hetkel 1% või 2%. Minu eesmärk oli see oht teadvustada – igaüks, kes tirib porri, riskib paragrahviga vaatamata sellele, et normaalporno on Eestis seaduslik.
Lapseahistamine vs pedofiilia vs failikorjamine
Me kõik oleme kuulnud Sten Kalma juhtumist. Tõeline õnn, et Steni sugulased suutsid teha õige valiku häbi/piinlikkuse ja avaliku huvi vahel. Vaid tänu Steni tädi jõupingutustele teame me, mis tegelikult toimus. Internetisait, kus teemat tutvustatakse, on http://pedofiil.politsei.com/ . Tõeliselt kole lugu ning jutustatud küllaltki erapooletult. Ilma põletava vihata.
Kuid on ka teistsuguseid näiteid. Eesti “pedofiilia” üks agaramaid paljastajaid on Postimehe pedoreporter D.H. Tema saavutuste hulka kuulub Postimehe pedofiilia-erinumber http://www.postimees.ee/?id=44806 . Kui toodud kohtukroonikasse süübida, siis laias laastus jagunevad süüteod kaheks. Pooled kohtualused tegid midagi lastega, pooled omasid faile. Pärast Postimehe pedo-eri ilmumist sai seda teemat kitsas ringis arutatud, ajakirjanikugaga võeti ühendust ja küsiti temalt otse, et kas ta nimme ei erista lapseahistajaid failikogujatest või juhtub tal see kogemata. D.H. arvas et temal pole vahet, tema otsib kohtukroonikast teatud üksikuid paragrahve ning kohtuasjade sügav detailne sisu teda tegelikult üldse ei huvita. Iseenesest mugav seisukoht. Teemaga seotud pehme vihkamissait asub aadressil http://lapsekaitseks.wordpress.com/ .
Karistusseadustik vs reaalne maailm
Karistusseadustiku 9-nda peatüki “Isikuvastased kuriteod” 7-s jagu kannab pealkirja “Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod” ning selle alla käivad reaalsed seksuaalkuriteod, sh §141 Vägistamine ja §146 Sugulise kire rahuldamine lapseealisega. Lapsporno aga on hoopiski defineeritud peatükis 11 “Süüteod perekonna ja alaealise vastu“, jaos 2 – “Süüteod alaealise vastu“. Siin paiknebki konkreetne seaduspügal §178 – “Lapsporno valmistamine ja selle võimaldamine“. Seadusandja seisukoht on seeläbi täiesti selge – tegu on mitme erineva kuriteoliigiga. Üks ohustab inimese elu ja tervist, teine ühiskonna sotsiaalset korraldust ja kultuurinorme. Nende kahe vahele vaevalt saab võrdusmärki panna. ning muide, kumbki neist pole veel automaatselt pedofiilia.
Pedofiilia on hoopis hinnanguline hingesättumus ja mitte ilmtingimata kuritegu.
Probleem on selles, et failikorjamine iseenesest pole veel ei lapseahistamine ega ka pedofiilia. Ning koht, kus säärane lahmiv üldistamine ühiskonda lööb, on tõelistest seksuaalkuritegudest raporteerimine. Ka Eestis on kohalikud ahistajad täiesti olemas, kuid nende avastamisega on raskusi. Üks kohalik pedofiil tootis “erootilist” materjali viisil, et suisa sängisammastele olid püstitatud kaamerad (1) ja kaamerate ette siis toodi mõneaastasi lapsi. Pedofiiliaks oli selles näites korduvates tegudes väljendunud suundumus, konkreetseks teoks aga oli alaealise seksuaalne ärakasutamine. Ning nüüd küsin – miks tulevad säärased juhtumid avalikuks pigem juhuslikult – näiteks leitakse midagi pornograafilist prügimäelt (2)? (Mõlemad näited on esitatud Postimehe artiklis: http://www.postimees.ee/?id=171347 .)
Ootamatu järeldus – failikogumise kriminaliseerimine totaalselt ja igaks juhuks paralüseerib reaalsetest seksuaalkuritegudest teatamise. Potentsiaalsel raporteerijal on nüüd tekkinud reaalne hirm sattuda D.H. pedofiilinimekirja. Mütsiga löömine ja terminite tahtlik segiajamine teenib küll ajalehtedele kasumit kuid kahjustab reaalsete seksuaalkuritegude ohvreid.
Maagilise koefitsiendi sohu
Eelmise aasta Assapauk-kampaania ei olnud kunstiline liialdus. Just nii nagu ülal kirjeldatud, võib inimene tõesti sattuda uurimise alla ja seda siis “pedofiili paragrahviga”. D.H. pärast oma lehes kirjutab, et nää, pedofiil!
Mida siis peaks tegema juhuslikult pikantsesse olukorda sattunud inimene –  näiteks P2P püsikasutaja? Parim mida praeguse seadusandluse juures teha saab, on sel moel internetist kohale tulnud fail silmapilkselt kustutada. Sest kui teatad politseisse, siis pead ka selgitama, kust ja mis asjaoludel selle faili endale said. Ja palju sul neid veel on.
Veel targem on mingi diskwipe tarkvaraga kohe ketas üle käia. Sest kui inimesel on arvuti ja selle kõvakettal on LAPSPORNO siis vähemasti seaduse silmis pole tal mingitki vabandust. Tõsi, politseinikud on ka inimesed ja kui neile tundub, et “pedofiil” on väga algaja ja asi on juhtnud väga kogemata, siis ehk rakendatakse selle inimese suhtes ülalmainitud maagilist koefitsienti.
Samas, kui inimene ongi juba politsei huviorbiidis mingi teise probleemi tõttu, näiteks BSA kaebas tarkvarapiraatluse peale, siis võimalik, et “maagilist koefitsienti” ei rakendata. Asi saab kohtukõlbulikum ja paragrahve on rohkem. Inimlik, eksole. Selles seisnebki isedokumenteeruvate kuritegude võlu.
TEGELIK PROBLEEM: raporteerida või kustutada?
Tundlikku hinge häiriv vastuolu kogu tänase teema puhul seisneb selles, et igavusest ja reklaamiraha tõttu ülesköetud lintÅ¡-suhtumine tegelikult ei teeni strateegilist eesmärki – võtta lapsporri tootjailt ja levitajailt nende leib (well, anda asemele vanglaleib). Selle asemel, et korraliku kodanikuna politseile teatada, kust sa konkreetse faili said, peab “juhupedofiil” plämakampaania tõttu olema hirmul oma isikliku naha pärast.
Õigluse mõttes peaks igast ebaseaduslikust olukorrast, kuhu inimene kogemata sattus, olema seaduslik väljapääs. Normaalne inimene saaks neid pornoärisse tassitud lapsi ehk kuidagi aidata ning ühtlasi pornograafidele pikalt mööda mune anda, aga paraku ta ei riski seda teha … oma isiklik turvalisus on mängus. Oht lintÅ¡itud saada on reaalselt olemas … seda ajal mil justiitsministeerium just parasjagu kriminaliseerib järjekordset mõttekuritegu (kaamera ostmist paha tagamõttega): http://www.postimees.ee/?id=172040 .
Siinse kirjatüki mõte pigem oligi meie juriste ja politseid heas mõttes pisut provotseerida, näidata probleemi sedavõrd ilmselt, et poleks võimalik pead selle eest betooni sisse peita. Tegelikult võiks olla mingi avalik käitumisjuhis (peale faili kustutamise mis oleks antud juhul lihtsalt kohatu). Kuidas siis ikkagi talitada, kui oled Internetist statistiliselt saanud lapspornot sisaldava faili ning tead ise kaljukindlalt, et sa pole pedofiil?!
Lisalinke selle kohta, kui keeruliseks võib osutuda lapspornost raporteerimine:
– http://www.lisnews.org/node/29475
– http://www.ipt-forensics.com/journal/volume17/j17_1.htm
– http://www.asacp.org/index.php?content=news&item=738
– http://catless.ncl.ac.uk/Risks/21.57.html#subj10
Muide, Canadas, Ontario osariigis on nüüd lapspornost raporteerimine KOHUSTUSLIK:
– http://www.protectchildren.ca/app/en/mandatory
.
Vastukajasid
[2009-10-15 17:40] Korjasin kommentaaridest jm tagasisidest välja mõned asjalikumad arvamused:
- P2P töötab nii et enne kui (selline) fail pole täielikult kohal, tema sisuga tutvuda ei saa. Selleks hetkeks kui tekib tehniline võimalus faili sisuga tutvuda, on kuriteokoosseis juba olemas. Tõsi.
- P2P töötab nii et ka poolikuid (selliseid) faile juba serveeritakse teistele P2P osalistele – kuriteokoosseis olemas. Tõsi.
- Kõige suurem võimalus millegi sellise peale sattuda on otsida vähekasutatavaid programme või vähemlevinud filme/muusikaalbumeid. Tõsi. Mida kultuursem inimene, mida laialdasemad huvid, seda suurem võimalus.
- Pedofiiliateema ülematerdamine on poliitilise kontrolli tehnoloogia – mugav väljund rahva viha kanaliseerimiseks. Võimalik, aga pole arvutikaitse teema 😉
- Kui korraga kõik Eesti kodud üle kontrollida, siis tuhanded mehed või isegi kümned tuhanded saaksid pedofiiliasüüdistuse. Vastab tõele, samuti ilmselt saavad piraatsussüüdistuse ;). Erinevus on selles et piramisele rahvas ei vaata viltu ega soovi tegijat kastreerida.
- Ametlikud õpetused rõhutavad mitmekordselt, et pedofiil alati eitab oma tegusid (nagu ka rahvavaenlane ja terrorist). Mis tähendab, et “juhupedofiili” võime end kuidagigi kaitsta on väga piiratud. Ju vis
Lisainfot [2009-11-11 13:10 ]: PC owners caught with child porn loaded on their computers _ by a computer virus .
Lisainfot [2012-05-29 14:45 ]: http://www.postimees.ee/856836/riigikohus-andis-pedofiilile-oiguse-tema-kovaketta-andmetele/
eKaitse foorum
Neile, kes diagonaalis lugesid või ei süvenenud, kordan igaks juhuks üle:
1. Anto EI JÄÄNUD lapsporno omamisega vahele.
2. Anto EI OLE pedofiil.
3. Anto EI ÕIGUSTA pedofiilide ega teiste seksuaalkurjategijate tegusid.
4. Anto EI KUTSU ÜLES rikkuma Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi.
Ohud, mida ta kirjeldab, on iga internetikasutaja jaoks täiesti reaalsed ning vajavad lisaks laiemale publikule mõeldud käitumisjuhistele ka paremat regulatsiooni nii seadusandluse kui ka täitevvõimu poolelt.
P2P kasutamise põhjendus on tegelikult selle protokolli omapäras:
1) fail on korraga väga mitmes arvutis – ühe (või ka mitmekümne) arvuti maha võtmisel jääb fail ise alati kättesaadavaks;
2) tulenevalt protokolli omapärast, laekub fail masinasse erinevate osadena – faili tegelikku olemust ja sisu pole võimalik kindlaks teha enne, kui ta täielikult arvutis on.
Tulenevalt punktist 2 tekib kohe ka Anto kirjeldatud delikaatne olukord – tahaks nagu raporteerida aga ei saa, kuna lapsporno omamine on karistatav ja seda vägagi mitmes riigis (sh Eestis).
@anto – politseil on “avalik käitumisjuhis” olemas ja seda nad ka meelsasti tsiteerivad: see on kriminaalmenetluse seadustiku § 6. Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte – “Kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad käesoleva seadustiku §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui käesoleva seadustiku § 201 lõike 2, § 202, 203, 2031, 204 või 205 kohaselt puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel.”
(olgu öeldud, et §199 välistavad asjaolud on laadi kuriteo aegumine ja kahtlustatava surm, ülejäänud lubavad vaid menetluse lõpetada… ehk nad on kohustatud ka ühe faili puhul menetlust alustama ning eks siis kunagi hilisemas faasis keegi otsustab, kuidas lõpetamine tema tööpanuse mõõdikutele parasjagu mõjub)
@Peeter Marvet – politseil on näiteks vahel kombeks korraldada tulirelvade kogumise aktsioone (tulirelva ebaseaduslik käitlemine on kriminaalkuritegu). Võibolla peaks korraldama ka laste ärakasutamise piltidest teatamise aktsioone.
Tegelikult on Anto teematõstatus ülimalt aktuaalne, kuna 12. oktoober on JustMin andnud valitsusse “kriminaalmenetluse seadustiku muutmise eelnõu”, kus on sees mõned väga positiivsed muudatused (minu kommentaar selle kohta), samas pole seal erandeid lasteahistamise piltide hoidmise dekriminaliseerimiseks.
Muide, mingi aeg tagasi oli võimalus tulirelva ebaseadusliku käitlemise dekriminaliseerimiseks, kuid seda hakati kuritarvitama.
Ameerikas sai üks mees lasteporno süüdistuse täiskasvanutele mõeldud jaapani koomiksite omamise eest.
P2P, enamasti torrentitel põhinevad programid võimaldavad tõesti faili laadida alla tükikestena mitmelt kasutajalt. Mitte ainult ei kaitse selliste juhtumite eest failide tükeldamine kuid ka kontroll hash.
Kuid on olemas ka programme nagu DC++, mis ühendab läbi serveri arvuteid omavahel. Sellel ei ole mingisugust garantiid et fail vastab sellele mis selle nimeks on pandud.
Eelnevaga on endalgi kahetsusväärseid juhtumeid olnud.
See porno taga-ajamine tundub olema asendustegevus. Reaalsed probleemid on laste prostitutsioon ja laps-sõdurid. Prostituute on wikipedia andmetel ligi miljon (http://en.wikipedia.org/wiki/Prostitution_of_children), sõdureid veerand miljonit (http://en.wikipedia.org/wiki/Military_use_of_children, http://www.amnestyusa.org/children/child-soldiers/page.do?id=1051047). Aga kuna prostitutsiooni ja sõdurite probleemi lahendamiseks peab midagi reaalselt tegema, siis nendest ei räägita.
Näide elust Inglismaal – Soomlane lavastas armukonkurendi perverdiks – http://www.postimees.ee/?id=246643
Mind taaskord hämmastas kuidas lapsporno 2 faili eest saadetakse 19 aastane vangi. Meil eestis on veel suht hästi, kuna Floridas saavad lapsporno omajad eluaegseid armuandmis võimaluseta. Sellega seose lugesin ühte omapärast artiklit wikileaksist mis käsitleb lapsporno tootmist.
http://wikileaks.org/wiki/An_insight_into_child_porn
See oli nagu tõega masendav. Tänapäeval toodetakse valdav osa karmimast lapsporrist nende vanemate endi poolt. Et selliseid kuritegusid on äärmiselt raske avastada. Ning erinevalt üldlevinud arvamusest, et keegi saab lapsporri tegemisest rahalist kasu on tänapäeval üldiselt väär. See võis olla tõene 10 aastat tagasi, kuid praegu enam mitte. Vähemalt mitte nende puhul kes jäävad tänapäeval vahele lapsporri omamisega. Tüüpiliselt noored mehed vanuses 18-25, see vihjab samuti kogenematusele. Nagu ka päris kriminaalmaailmas jäävad vahele ikka ja ainult noored ja kogenematud. Lihtsalt fakt. Selles wikileaksi jutus oli ka pisut kirjeldatud mismoodi tegelikult tasulist lapsporri tehakse, kuidas kasutatakse krüpto ja steganograafilisi tehnoloogiad ja kuivõrd võimetud riiklikud instantsid on, kuna tuvastamine nõuab olulist ressursi kulu ja riikidevahelist vastavate instantside koordinatsiooni.
Väga asjalik jutt. Need lapsporno allalaadijate kriminaalasjad sarnanevad pigem keksaegsele nõiajahile. Seega, ka meie valgustatud 21. sajandil pole keskaeg ikka veel lõppenud. Mingite piltide omamist pidada kuriteoks on täielik absurd juba sellepärast, et salvestatud pildid ei tee kellelegi kahju (sellest, et need on mingisse X-arvutisse salvestatud ei tea ju peale arvutiomaniku mitte keegi). Eriti jabur on see, et kriminaalasi keritakse üles ka siis, kui keegi laadis “keelatud pilte” alla 10 aastat tagasi. Samahästi võiks hakata inimesi karistama patuste mõtete eest. Õnneks pole mendid veel suutelised meie mõtteid lugema. Paljud ebameeldivad intsidendid oleksid jäänud olemata, kui inimestel oleks taipu lugeda “Maaja” koduleheküljelt artiklit “Kuidas oma saladusi kaitsta”. Ma ei õigusta pedofiile, kuid on suur vahe, kas “lastesõber” laeb pilte alla või jõuab konkreetsete tegudeni – laste ahistamiseni. Tuleks ikkagi aru saada sellest, et rohkem on siiski neid, kes ennast pilte vaadates välja elavad.
Kuldaväärt artikkel. Väga isiklik samuti. Sest minu jaoks sai see vägagi reaalseks San Diegos 2013. aasta 2. mai varahommikul Homeland Security (aga miks just HS, mitte tavalised mendid, seda ma ei tea) “küllatulekuga”.
Öeldi, et otsitakse lasteporri. Küsiti, kas tean sellest midagi? Kas oman? Vastasin, et loomulikult tean, sest iga inimene üldiselt teab, mis see on, et oma teada nagu ei oma aga üliaktiivse eMule kasutajana olen tõepoolest korduvalt sellega kokku puutunud.
Seletasin sisuliselt täpselt samu asju nagu siin artikliski. Praegu seda lugedes oli eriliseks äratundmismomendiks see:
“Kõige suurem võimalus millegi sellise peale sattuda on otsida vähekasutatavaid programme või vähemlevinud filme/muusikaalbumeid.”
Mõlemad kategooriad kehtivad ka minu puhul. Otsin alailma P2P võrkudest vanemaid, nostalgiat tekitavaid filme, mida torrentisaidid paraku ei paku. Samuti püüan leida vanemat ja muidu vähemlevinud muusikat (ka videoid). Lisaks veel ka juurde retromängud (mida autor kahjuks ei maininud), mis ebameeldivaid üllatusi põhjustanud on.
On ka veel üks viis, kuidas selle p**a otsa komistada võib – lihtsalt veidi hooletult tavaporri tirides. Kui reede õhtul tsipa “väsinud” peaga suurem ports tavaporri “select all” + Enter meetodil tiksuma panna, võib järgmisel hommikul samuti ebameeldiva üllatuse osaliseks saada.
Ühe asja osas aga vaidleksin vastu: minu kogemuste kohaselt on parasjagu allalaaditavaid faile üsna võimalik avada. Mitte küll alati aga siiski tihti. Kui failist on mingi osa juba tiritud, on seda võimalik eMule Temp-kataloogist üles leida ja suht labaselt avada. Tuleb leida õige numbriga part-fail ja seda lihtsalt sobiva rakendusega avada. Video puhul kõlbab VLC – on selline võimas kõigeavaja. “Avab” isegi mittevideofaile, ehkki pilti ta neist muidugi välja ei võlu. Osaliselt tiritud videofailist saab pildi kätte aga üsna sageli. Avastasin selle just kõnealuse probleemi tõttu.
Samuti on võimalik sundida part-faile avama WinRAR’i, mis samuti ülesandega enamusel juhtudel hakkama saab.
Lühidalt, seletasin siis mentidele seda kõike ja pidin segaduste vältimiseks lisama, et kui nad peaks mu arvuti vinti mingi X-softiga töötlema, võivad nad ehk leida “jälgi” sellest, et seal on kunagi mõni taoline fail olnud. Hetkel aga ei tohiks küll midagi olla, sest alati kui midagi avastan, kustutan koheselt ning kuna parasjagu eMule midagi ei tiri, ei tohiks ka probleeme olla.
Lõppkokkuvõtteks mendid mu arvutist mitte midagi ei leidnudki. S.t. tõele au andes leidsid nad toimiku kohaselt just seda, mida ma oletasin – paar jälge kuskil temp-kataloogis, et arvutis on kunagi OLNUD selle-ja-sellenimeline fail. Ma ei oska selgitada, miks ja kuidas sellised kirjed tekivad aga eks arvutiinimesed ise tea paremini (keegi võiks valgustada!).
Sellest hoolimata panid mendid mu immigratsioonivanglasse (nagu hiljem toimikust uurijate ja prokuröri meilivahetusest lugesin, ütles prokurör, et “Me ei saa teda niisama lihtsalt minema lasta!” ning lubas mulle immigratsioonis väljasaatmisveto peale panna, et mind ilma tema loata mingil juhul ei deporteeritaks vmt.) ning 4 nädalat hiljem tulid ja vahistasid mu lõpuks.
Süüdistus esitati “teadlikus lasteporno omamises”. Porri leiti lõpuks kahel CD-plaadil. Ühel ~35 pilti (toimiku kohaselt “segamini isiklike ja perefotodega” [sic!]) ning teisel mingis alamkataloogis ~700 pilti + 1 video.
Muuseas, see video oli toimiku kohaselt sama video, mille dowloadimiselt mind väidetavalt Kad Networki monitoorimisel “tabati”. Toimiku kohaselt “tabati” minu IP selle video jagamiselt kahel korral – novembri keskel (2012) ja jaanuari keskel (2013). Sõnastus toimikus oli aga kummaline: “Kahtlusaluse IP-aadress jagas ARVUKALT teadaolevalt lastepornot sisaldavaid faile, nende hulgas ka video nimega misiganes.suvaline.lasteporno.video.avi.” Järgnes 2 lehekülje pikkune, ülidetailne kirjeldus selle filmi sisust.
Kuid mida tähendas “arvukalt faile”, jäig täiesti selgusetuks. Ei mingit viidet kogusele ega ammugi mitte nende loendile, mis peaks ju ometi ülimalt oluline olema!
Samasugune sissekanne oli toimikus ka jaanuari kohta. Taas oli tegu nime järgi täpselt sama videoga.
Tuleb aga märkida, et kõnealused plaadid olid kirjutatud 2003 alul ja 2004 septembris. Tean seda nii täpselt seepärast, et ühel neist olid mu firma poolt kirjastatud raamatu trükifailid, mille ma selle sama plaadiga 2003 aasta alul trükikotta viisin ning teisele oli niikuinii peale kirjutatud “My Documents 2004” ja ma juhtumisi mäletan täpselt, et tegin selle backupi 2004 septembris kui käsil oli opsüsteemi reinstall. My Documents sisaldab muuhulgas automaatselt ka kataloogi Downloads…..
Ok. Miks see oluline on? Peaasjalikult muidugi seepärast, et tegu on plaatidega perioodist, mil ma P2P keskkonnas alles suhteliselt roheline olin ning veel hästi vahet ei teinud, mis on mis ning kippusin ka äsja kohale tulnud RAR-faile “Unpack here” nupuga lahti pakkima, mistõttu mitmel korral hullem pinutäis pahna sisaldavaid katalooge ja lahtisi faile (pilte, videoid) muu kraami vahele lahti pakiti kust neid seejärel tikutulega ükshaaval taga ajada ja kustutada tuli. Tuleb välja, et ~30 pilti jäi ikkagi perepiltide vahele ning ka üks kataloom ~700 pildi ja 1 (ÜHE!) videoga jäi leidmata…
Hiljem leidis see pahn läbi kõrvetamise tee ka CD-plaatidele, mis omakorda kellapommidena ligi 10a mu sahtlis elasid.
🙁
Mente muidugi ei huvitanud see mitte üks raas. Nemad nägid seda hoopistükki võimaliku lisaboonusena ning prokurör ähvardaski, et kui ma kokkuleppemenetlusele ei lähe, süüdistab ta mind lisaks ka selle pasa rahvusvahelises transportimises, mis veel aastakesi lisab.
Süüdi mind siis teadlikus omamises mõistetigi. Selgusetuks jäi küll see, et kui ma neid plaatidel olevaid faile TEADLIKULT omasin, miks kuradi pärast ma siis täpselt sama videot kaks kuud järjest hirmsa õhinaga alla laadisin? Saatsin prokurörile kirja selle küsimusega aga ei saanud mitte mingit vastust…
___________
Hea küll. See plaatide päritolu jmt on vaid asja üks külg. Hoopis teine külg on lihtne loogika. Kes kurat salvestab sellist pahna TEADLIKULT oma perefotode sekka????? Ja kes kurat salvestab sellist pahna TEADLIKULT oma tööfailidega samale plaadile, mis järgmisel päeval trükikotta viiakse????
Olgu, selle trükikojaasja võisin ma välja mõtelda, et end õigustada. Seda (erinevalt perefotode sekka salvestamise tõigast) on takkajärgi võimatu tõestada. Kuid on veel üks nüanss. Vahest ehk isegi kõige mõjusam. Nimelt see, et mitte kellelgi, kes seda kama TEADLIKULT (ja sihipäraselt) tirib, ei ole üksnes ~700 pilti ja ÜKS video kuskil ~10a vanadel plaatidel (plaatide kirjutamise aega peaks olema suht kerge välja selgitada). Kaaskannatajad, kes midagi ei eitanud, naersid selle koguse peale ja tõdesid, et neilt leiti ikka kümneid tuhandeid pilte ja sadu kui mitte tuhandeid filme.
Tänapäeva failivahetust tundes peaks iga algajagi oma esimese lastepornotirimispäeva õhtuks lõpetama nii umbes 10x suurema saagiga….
____________
Nojah. Keeratigi mulle siis 51 kuud. Välja pääsesin tiba vähema kui 36 kuuga täpselt nädal tagasi. Hakkasin kohe vastavat materjali netist otsima ja täna jõudsin siis ka selle artiklini.
Artikkel on küll muldvana aga kui keegi veel vastab, võib veel lähemalt kirjutada…
Kuradi veider, et juhtusin lugema seda artiklit 2 päeva peale sinu kommentaari kirjutamist, kuid olles lugenud seda artiklit ja sinu kommentaari ise, tekkis küll kerge kõhedus, sest tean, et kunagi sai ka ühe filmi torrenti asemel alla tõmmatud hoopis ühte teist sorti “filmikene”.
Kurb on ka sinu enda lugu, kuidas täpselt sai mingi valitsus sind trukkida asjaolude eest, mis ei omanud suurt tähtsust pikas perspektiivis jne. See oleks sama hea, kui kelleltki trahvi nõudmine selle eest, et nad kunagi juhtusid suitsetama marihuaanat ja nad mainisid seda ühe korra avalikult 10-20 aastat hiljem. Ent tõesti, mõlemad on selle näiteks, et seadussilmi ei huvita asjade moraalsus vaid ainult legaalsus ja illegaalsus, sest see on neile ainult kasumiks. Seda on ka vahel võimalik ära kasutada, diskuteerides asja moraalsust ja illegaalsust ja jõuda jutuga järjeni, et kui seadussilm arvab, et tegu on illegaalse asjaga, hoolimata sellest, et moraalselt ei olda kurjategija, siis võiks pakkuda midagi ahvatlevamat tollele seadussilmale, kui illegaalsete asjadega toimetava inimese, vahelevõtmine.
Veelgi kurvemaks teeb asja loo, see et jutu järgi jäi selline mulje, et enne seda juhtumist olid sa positiivselt meelestatud ja arvamusel, et küllap tõe rääkimine on oluline ja päästab su naha ja küllap õiglus seatakse jalule, kuid nüüdseks on su mõttemaailm muutunud just tänu sinu ebaõiglasele karistusele. Võib tuua paralleeli, kus seksuaalselt ahistatud lapsed suure tõenäosusega on kunagi tulevikus ise seksuaalkurjategijad. Järelikult kuna seadussilm ahistas sind, pole sul nüüd väga motivatsiooni jätkata enda elu tõeselt ja truult, sest väga ju sinu silmis vahet ei ole… Inimene, kes ei ole moraalseid kuritegusid toime pannud saab ikkagi karistada ainuüksi illegaalsuse/legaalsuse printsiipide tõttu?
See oleks enamvähem sama, kui elatakse kellegi vägivaldsega koos ja ta lubab alkoholijoobes maha lüüa ja tuleb kallale, enesekaitseks ollakse sunnitud ta ära tapma, saadakse paariaastane vangistus kaela ainüksi selle eest, et ei lubatud külmanärvilist roima toime panna vaid ennetati kuritöö toime panekut.
Väga südantliigutav lugu sinu poolt ja kurb, et sa pidid seadussilmade immoraalsust just niiviisi tundma õppima.
Oleksin huvitatud selle kohta kuulmisest, millised on su tulevikuplaanid ja sinu vaated korrakaitseorganite tööst ja legaalsuse/moraalsuse küsimusest.
Kui on viitsimist, siis võid kirjutada e-mailile JayC811@hotmail.com
(see e-mail on puhtalt selle jaoks loodud, et sinu e-maili vastu võtta anonüümselt ja postitada see kommentaar)
Vastus saadetud