Netiuss ehitab uut botnetti

Nagu Computerworld uudisest lugeda võib, on liikvel uus ussike, mis kasutab Windowsi turvaauku uue botneti ehitamiseks. Hetkel on TrendMicro spetsialistide hinnangul on nakatunud juba pool miljonit arvutit ning nakatunute arv kasvab suure kiirusega.

Microsofti poolt on augu jaoks lapp välja lastud juba oktoobri lõpus, nii et tegelikult kasutatakse ära hooletuid arvutiomanikke, kes pole seda lappi oma arvutile instaleerinud. Tasub märkida, et ohustatud on praktiliselt kõik Windowsi operatsioonisüsteemid.

Ohu vältimiseks on vaja alla laadida ja paigaldada operatsioonisüsteemi uuendused. Seda on võimalik teha Windows Update lehe kaudu.

Küberkuritegevuse majandusmudel

Nagu McAfee viimatine uuring näitas, on umbes 80% küberkuritegudest pandud toime raha pärast. Tüüpiline kodukasutaja reaktsioon on selle peale, et tema arvuti, andmed või muu selline pole kellelegi teisele väärtuslikud. Samas on küberkuritegevuse ohvrid enamasti just kodukasutajad. Miks?

Põhjus on väga lihtne – kodukasutajad on kõige lihtsam saak. Selleks, et seda olukorda mõista, tuleb natuke lähemalt vaadelda kuritegeliku majanduse mudelit.

Kasu ei ole alati otsene

Infotehnoloogiline vahend on vara – inimese jaoks, kes teda kasutab, on ta suhtlusvahend aga samuti ka vahend informatsiooni hankimiseks või salvestamiseks. Nii vahend ise kui ka informatsioon, mida see sisaldab, võib olla väärtuslik ka täiesti võõrale inimesele, eelkõige raha teenimise mõttes.

Nagu suvalises majanduses, on ka kuritegevuses liikumapanevaks jõuks kasum. Nagu normaalseski äris, on ka kuritegelikus maailmas vaja väärtuse hankimiseks teha teatud kulutusi. Näiteks varguse jaoks tueks hankida muukraud, küberkuritegevuses jällegi spetsiaalne programmijupp. Samuti võib „töö” olla keerukas ning ettevalmistuseks ja teostamiseks kulub kindel (vahel üsna märkimisväärne) tööaeg, millel on samuti oma hind.

Virtuaalses maailmas on selliste kulude kokkuhoid oluliselt kergem. Eelkõige sel kujul, et ühte ja sama programmijuppi (muukrauda) saavad korraga kasutada mitu pätti. Teine eelis on see, et sissemurdmist on võimalik automatiseerida ning ajal, kui muukraud käib iseseisvalt uksi lahti muukimas, võib tegeleda hoopis teiste asjadega.

Riskide maandamine

Kuritegeliku äri kulude hulka tuleb arvestada ka riskifaktor. Igas kuritegelikus äris on alati risk vahele jääda ja selle tegevuse eest karistada saada. Kuritegelik maailm teab seda väga hästi, mis on tegelikult ka põhjus, miks riskantsemate asjade jaoks tarvitatakse nn “tankistidena” narkomaane või paadialuseid. Esiteks on nende riskitunnetus oluliselt madalam. Teiseks on ka põhitegija enda vahelejäämise risk oluliselt madalam.

Virtuaalses maailmas on riske oluliselt kergem maandada. Esiteks pole virtualmaailmas vaja tegeleda asjadega füüsiliselt, see tähendab, et millegi kaasa viimiseks ei pea inimene ise füüsiliselt juures olema.

Teiseks ei pea väärtuse varastamiseks seda füüsiliselt kaasa viima, piisab, kui sellest teha koopia. See aga raskendab oluliselt tuvastamist, et midagi on üldse toimunud.

Kolmandaks on virtuaalmaailmas aga oluliselt kergem maskeerida oma tegelikku mina. See tähendab, et kui reaalses maailmas on kurjategijal võimalus ainult oma nägu varjata, siis viruaalmaailmas on tal võimalus esineda ka kellegi teisena, kusjuures selline valeidentiteedi tuvastamine on küllaltki raske. Ka virtuaalmaailmas kasutatakse kolmandate isikute, nn paadialuste või narkomaanide, abi. Tegelikult kasutatakse muidugi nende kolmandate isikute arvuteid ning sageli nende endi teadmata.

Vähem vahendajaid, suurem kasum

Juhul, kui mingi väärtus on kätte saadud, siis tuleb see ka maha müüa. Enamasti ei müü mingi asja varastaja seda otse lõpptarbijale vaid vahendajale. Sõltuvalt konkreetsest asjast peab vahendaja enne selle lõpptarbijale müümist kuidagi legaliseerima ning see muudab edasimüügiväärtust väiksemaks. Infotehnoloogilises maailmas kipub see vahendaja etapp sageli vahele jääma ning seetõttu on virtuaalsete varade vargus oluliselt kasumlikum tegevus.

Vastuabinõud

Selleks, et kuritegevust vähendada, on kõige mõistlikum üritada vähendada selle tegevuse kasumlikkust. Ka kriminaalid oskavad arvutada ning kui äri kulud on suuremad kui oodatav kasum, siis seda tegevust ette ei võeta. Nagu eelpool toodust nähtub, on kasumi vähendamiseks kolm teed: vähendada võimalikku müügiväärtust, suurendada väärtuse varastamiseks tehtavaid kulusid või suurendada vahelejäämise riski.

Tavamaailmas kasutatakse edasimüügiväärtuse vähendamiseks kõikvõimalikku erimärgistust. Virtuaalmaailmas on seda üritatud, kuid ilma erilise eduta. Samuti on vastav tehnoloogia kodukasutaja jaoks natuke kallis.

Väärtuse ebaseadusliku omandamiseks tehtavate kulutuste suurendamine käib tavamaailmas eelkõige välispiirde tugevdamise, see tähendab turvauste ja akende paigaldamise abil. Virtuaalmaailmas oleks selle vasteks tulemüür ja viirusetõrje kasutamine. Kuna virtuaalmaailm on pidevas muutumises, siis erinevalt ustest ja akendest, peab pidevalt jälgima, et need turvavahendid töökorras oleks. See tähendab, et viirusetõrje oleks uuendatud ning tulemüüri reeglid vastaksid vajadusele. Samuti, nagu tavamaailmas, tuleb vaadata, keda me omale külla laseme.

Kurikaelte vahelejäämise võimalust aitab suurendada ainult terve mõistuse kasutamine. Eelkõige tuleks alustada arvuti kui tööriista tundmaõppimisest – sellest, mida ta võimaldab ning mida mitte. Samuti nagu tavamaailmas, on ka siin vajalik jälgida, kes meie naabruses ringi luusib ja meie uksele koputab. Arvutimaailmas oleks uksele koputamise vasteks arvuti poole pöördumine. Loodetavasti hakkab varsti toimima ka küberkaitseliit ning pakub selle jälgimise juures tugevat abi, kuid sellegi poolest ei asenda kasutaja enda tähelepanelikkust ja teadlikkust mitte miski.

Kui me arvestame kurikaelte tegevusmudeleid suudame me teha nende rahateenimise raskemaks ning tekitame seeläbi ise endale turvalisema keskkonna. Kahtlemata on siinjuures vajalikud mõningad eelteadmised, kuid nende hankimisel üritab ka www.arvutikaitse.ee abiks olla.

Internet on ohtlikum kui joobes juhtimine.

Nagu McAfee uuring näitab, peab kaks kolmandikku ameerika emadest internetti ohtlikumaks kui joobes juhtimist (62%) või narkootikumide proovimist (65%). Siinjuures on tähelepanuväärne asjaolu, et 58% emadest arvab, et valitsus ei tee piisavalt netiturvalisuse hüvanguks.

Samas on muidugi märkimisväärne, et 63% teismelistest teavad, kuidas oma tegevust varjata ning 32% ka varjavad seda. Tõenäoliselt on ka põhjust, kuna 52% tunnistavad, et on andnud isiklikku informatsiooni inimestele, keda nad tunnevad ainult internetis.

Eestis on sarnaseid diskussioone peetud rate.ee kontekstis. On inimesi, kes arvavad, et rate on paha ja tuleks ära keelata, samas teiste arvates ei muuda selline ühe lehekülje keelamine midagi, kuna koheselt tekib kümme samalaadset asemele. Ka Arvutikaitse on käsitlenud nii laste käitumise juhendamist, sotsiaalse tarkvara erinevaid riske kui sotsiaalsete võrgustike privaatsuse aspekte.

Arvutikaitse on endiselt seisukohal, nagu ka McAfee, et kõige olulisem on kasutajate harimine. Ilma teadmisteta või küllaldase hoolikuseta on internetis väga kerge sattuda pettuse ja ka kuriteo ohvriks.

Kordan siinkohal üle mõned olulisemad soovitused:

Alusta varakult

Niipea, kui laps muutub aktiivsemaks interneti kasutajaks, tuleb hakata teda harima internetiga kaasnevate ohtude osas.

Jälgi oma laste internetikasutust

Vanemad arvavad, et nad teavad, millega nende laps internetis tegeleb. Sageli nad paraku eksivad, kuna lapsed on sageli arvuti kasutamise osas oluliselt targemad kui nende vanemad (32% lastest varjavad oma tegevust).

Arenda lapsega avatud dialoogi ning sea reeglid

Me peame loomulikuks, et õpetame lapsi vastutustundlikult ja turvaliselt päriselus käituma. Samamoodi tuleb lapsi õpetada käituma ka virtuaalses maailmas.

Kontrolli regulaarselt oma lastega seotud sotsiaalse võrgustiku lehekülgi

Õpeta neid käituma seal ettevaatlikult, eriti mis puudutab fotode või isikliku informatsiooni avaldamist sõpradele. Ei tasu unustada, et sotsiaalse võrgustiku lehed on avatud ka võrgukiskjatele.

Kindlusta oma arvuti turvalisus

Kontrolli, et arvutis oleks installeeritud töökorras turvatarkvara (tulemüür ning viiruse- ja nuhkvaratõrje). Kontrolli, et see turvatarkvara oleks pidevalt uuendatud, kuna uued viirused ilmuvad iga päev. Vajadusel kasuta tarkvaras olevaid lapselukke.

Fakte küberkuritegevusest

●      Umbes iga neljas arvutikasutaja satub küberkuritegevuse ohvriks

●      Internetiühendusega arvutit rünnatakse iga 39 sekundi tagant

●      Küberkuritegevus on aastatel 2006-2007 kasvanud 264%, hinnanguliselt kasvab ta aastatel 2007-2008 veel 300%

●      80% küberrünnakutest on tehtud rahalise kasu saamise eesmärgil

Allikas: McAfee

Täna, viisteist aastat tagasi

Hoolimata valdopandilikust pealkirjast ei soovi ma vaadelda konkreetset päeva, vaid seda ajajärku veidi laiemalt. Umbes viisteistaastat tagasi – 90-ndate alguses – oli Eestis organiseeritud kuritegevuse hiilgeaeg. Põhilised tuluartiklid olid räkit, prostitutsioon, relvakaubandus aga samuti ka salaviin ja -sigaretid. Grupeeringute vahelised arveteõiendused olid üsna igapäevaseks nähtuseks – Vabaduse Platsil plahvatasid pommid ning Mustamäel harrastati laskeharjutust “jooksev inimene”. Aastal 2008 paistab olukord olevat tunduvalt rahulikum, kuid kas ikka on?

Kuna igasuguse kuritegevuse puhul on tegemist peamiselt sotsiaalmajandusliku nähtusega, siis kirjeldan meeldetuletuseks lühidalt toonast olukorda. Viisteist aastat tagasi oli eesti riik veel väga noor. Seadusi polnud eriti veel jõutud kehtestada ja isegi neid, mis olid, ei järgitud, kuna korravalveorganid olid vastloodud ja veel nõrgad. Vene väed olid lahkumas ning lahkudes üritasid nad võimalikult palju maha müüa – käsirelvad ja nende laskemoon olid kaalukaup, samuti võis rahulikult osta tanke, suurtükke ja isegi lennumasinaid. Ettevõtlus oli väga noor – nõuka aja lõpust pärinevad kooperatiivid hakkasid ümber formeeruma aktsiaseltsideks ja osaühinguteks. Peamine oli metalliäri – seda aeti igasuguste vahenditega, küll legaalsete ja mittelegaalsetega. Metalli kokkuostupunkte oli isegi kesklinnas, näiteks praeguse Norde Centrumi kohal oli lausa kaks tükki.

Organiseeritud kuritegevuse üks kurikuulsamaid sissetulekute allikaid on olnud räkit ehk nn. “katuse pakkumine”. Asja olemus oli lihtne – astusid mingid tüübid firmasse sisse ning pakusid kaitset, kuna vastasel korral võib juhtuda väga imelikke asju. Ehkki vahel astuti sisse ka täiesti suvalisse firmasse, valiti ohvrid üldjuhul siiski sellised, kus liikus eeldatavasti palju sularaha ning kel seetõttu võis riigi ees olla täitmata kohustusi (näiteks maksmata maksude näol). Põhjus selliseks valikuks oli lihtne – taoliste firmade juhid ei julgenud politsei poole pöörduda, kuna kardeti teist laadi pahandusi. Juhul, kui omanik näitas selgroogu, siis oli tavaliseks “korralekutsumise” meetodiks kas äri põlema panemine või õhkulaskmine. Tulemuseks oli see, et äritegevus oli mõneks ajaks peatatud ning sellele lisandus ka taastamise kulu.

Prostitutsioon oli sel ajal pool-legaalne tegevus. Otseselt tänaval klientide püüdmist ei olnud, kuid ööklubides ja hotellides oli pakkujaid päris palju. Samuti toimus pakkumine taksojuhtide ja ajalehekuulutuste kaudu. Teenuse enda osutamine toimus majades või korterites või sõideti kliendi juurde välja.

Läbi aegade on organiseeritud kuritegevus tegelenud relvakaubandusega. Endise N-Liidu territooriumil oli „tooraine” hankimine eriti lihtne, kuna lahkuvad väeosad jätsid maha või müüsid väga palju varustust ja sõjatehnikat. Kauba müük toimus pool-avalikult. Näiteks Keskturul oli teatav putka, kus müüja käest võis küsida ja saada peaaegu kõike.

Suur osa piraatkaupade vahendamisest oli organiseeritud kuritegevuse kontrolli all. Sel ajal olid põhilisteks kaubaartikliteks Nike’i toss ja Adidase dress, kuid samas olid ka helikassetid ja CD-d. Lisaks võiks nimetada ka võltsitud krediitkaartide äri, mis eestis ei olnud küll eriti levinud.

Kuid milleks rääkida, kohas, kus käsitletakse arvutiturvalisust, sellistest asjadest? Asi on selles, et täna viisteistaastat tagasi tegelesin ma aktiivselt füüsilise turvalisusega ning puutusin nende tegude aga samuti ka tegijatega kokku. Täna, aastal 2008, tegelen ma aktiivselt arvutiturvalisusega ning olen sunnitud nentima: kõik teod, aga samuti ka tegijad on tuttavad! Konkreetseid näiteid ei hakka ma välja tooma – kes teab, see teab, kes ei tea, pole vaja ka kiusatust tekitada. Väärib märkimist, et Eesti Ekspressilt küsiti üsna täieliku informatsiooni eest miljon eurot ja miljon krooni. Võimalik et informatsiooni pakkujaks oli keegi, kes soovib sellest ärist välja astuda, kuid kättemaksu vältimiseks peab ta jäljetult kaduma ning seda kadumist on vaja kuidagi finantseerida.

Organiseeritud kuritegevuse üks kurikuulsamaid sissetulekute allikaid – räkit – on kolinud internetti. Ohvriteks otsitakse ettevõtteid, kelle tegevusest oluline osa toimib üle võrgu, näiteks e-poed või online kasiinod. „Katusest” keeldumise puhul tehakse pikemaajalisema mõjuga DoS-tüüpi rünnak (DDoS, viirus sisevõrgus vmt) Tulemuseks on see, et äritegevus on mõneks ajaks peatatud ning sageli lisandub sellele ka taastamise kulu. Eestis pole sellistest rünnakutest kuulda olnud, kuid ilmselt tuleneb see eestlase liigsest tagasihoidlikkusest – lähim selline uudis pärineb Rootsist.

Prostituudi teenust interneti kaudu ei saa pakkuda (kui virtuaalseksi mitte arvestada), samas on teenuse reklaam kolinud internetti, sealhulgas kõigile teada-tuntud suhtluskeskkondadesse. Kuna vahepeal on politsei tugevamaks muutunud ja seksiäri kõvasti pigistanud, siis suuremahulist teenuseosutamist majades enam ei toimu. Samas toimub teenuse osutamine endiselt korterites sildi „tüdruk kutsub külla” all. Samas on oluliseks sissetulekuallikaks muutunud pornograafiga (sh lastepornoga) äritsemine.

Samuti nagu seksi puhul, on ka tulirelvade müügil internet ainult vahenduskeskkonnaks. Samas on   virtuaalmaailmas võimalik saada relvi küberräkiti tarbeks – viiruseid ja botnette. Kusjuures on võimalik osta ka garantii, et relv toimib. Näiteks viirustele on on võimalik suhteliselt väikese lisaraha eest osta garantii, et viirusetõrje seda ei avasta. Juhul, kui sellise viiruse signatuur ilmub viirusetõrjujate andmebaasidesse, tekib kohe sellele ka modifikatsioon, mis muudab ta jälle nähtamatuks.

Piraatkaupade äri käib ka internetis, tõsi, kaubaartikliteks on nüüd muusika, filmid ja mängud – asjad, mida on võimalik virtuaalmaailmas edastada. Samuti käib internetis krediitkaardiäri, kusjuures enam ei kaubelda mitte füüsiliste kaartidega, vaid kaartide informatsiooniga, mida saab kasutada veebipoodidest ostmiseks. Jällegi on tegemist asjaga, mida on võimalik virtuaalmaailmas edastada.

Loomulikult on seoses tehnika arenguga rünnakute olemus veidi muutunud. Võimalik, et need rünnakud ei ole enam nii letaalsed, kui 90-ndate omad. Samas, kui meelde tuletada, siis aastal 2000 Põhja-Ameerikas toimunud Black Out nõudis ka inimohvreid.

Internet on kurjategijate jaoks muutunud päris maailma jätkuks. Mis saab edasi? Loodetavasti muutub Eesti küberpolitsei ka natuke tugevamaks, samuti nagu muutus päris politsei viisteist aastat tagasi. Lihtne inimene saab kurikaelade tegevust piirata eelkõige sellega, et hoiab oma masina pahavarast puhtana ning internetis olles enne mõtleb, kui midagi teeb. Tahaksin väga loota, et viietestkümne aasta pärast ei ole vajadust kirjutada kuritegeliku maailma metamorfoosidest.

Tööandja sidevahendite kasutamine

Oma igapäevatöös puutun aeg-ajalt kokku küsimusega tööandja sidevahendite kasutamisest isiklikuks otstarbeks. Enamasti mõeldakse selle all eelkõige e-posti kasutamist, kuid samas võib seda vaadelda ka veidi laiemalt – käsitleda sidevahendite teema all ka telefoni ja veebi kasutamist. Konkreetselt meie asutuse poliitika ei keela seda, kuid tungiv soovitus on asutuse sidevahendeid isiklikuks otstarbeks mitte tarbida. Vaatlengi hetkel veidi üldisemalt, kuidas ühel või teisel juhul käituda ning milliseid tagajärgi sellised käitumised endaga kaasa toovad.

Ühest küljest on Eestis kehtestatud põhiseaduslik õigus edastatud sõnumite saladusele ning seda õigust on võimalik rikkuda ainult kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks. Teisest küljest on töötajale antud sidevahendid tööandja omand ning tööandjal on õigus oma töövahendite osas kehtestada poliitikaid ja nende poliitikate järgimist kontrollida.

Tööandja telefoni kasutamine

Üldiselt on sel puhul asi lihtne – töötaja kasutab telefoni mingi limiidi ulatuses ning mis üle läheb, peetakse palgast kinni. Samas tasub teada, et üldjuhul on tööandja tellinud ka kõnede väljavõtte, mis tähendab, et tööandjale on teada kõik valitud telefoninumbrid, nende valimise aeg ning kõnede kestus. See tähendab, et kui soovite teha kõnesid, millest tööandja ei teaks, siis tuleb kasutada mõnd teist telefoni. Samuti tasub arvestada, et tööandja üldjuhul ei hüvita teenusnumbritele (näiteks annetustelefonid) tehtud kõnesid ning SMS-e.

Lisaks sellele on teatud asutustes ette nähtud, et kõik kõned lauatelefonidelt salvestatakse kohalikus keskjaamas. Kindlasti tehakse seda klienditeeninduses ja telefonimüügis, kuid ilmselt on selliseid firmasid veelgi. Mõne aasta tagusest ajast tuleb näiteks meelde juhus, kus üks autopood salvestas oma müügimeeste lauatelefonide kõnesid. Ametlikuks põhjuseks oli tookord suhtlemisoskuse lihvimine.

Töö- ja erakõnede lahushoidmiseks olen mina isiklikult valinud liitumise TwinSIM paketiga (ka teistel teenusepakkujatel on samalaadsed paketid olemas). Samas ei sobi selline lahendus juhul, kui isiklik number ja tööandja oma on erinevate teenusepakkujate juures. Samuti ei ole enne kõne valimist numbri vahetamine just kõige mugavam tegevus, samuti ei näita TwinSIM seda, kummale numbrile sissetulev kõne tuleb. Seega ootan ma põnevusega, millal Eestis kahe kaardipesaga telefonide valik suuremaks muutub.

Tööandja e-posti kasutamine

Eeldame, et tööandja ei keela oma e-posti kasutamist isiklikul otstarbel ning töötaja kasutab seda võimalust. Siin peab ta arvestama, et ülima tõenäosusega läbivad e-kirjad tööandja serverit. Üldjuhul sisaldab see server viirusetõrjet ning rämpsposti kontrolli, aga sageli ka reegleid faililaiendite kontrolliks. Näiteks meie asutuses pole lubatud .exe, .com ja .bat lõpulised failid. Samas võib selliste kontrollelementide nimekiri olla oluliselt pikem. Vaatame kuidas sellised piirangud mõjutavad kirjade liikumist.

Viirusetõrjega pole enamasti probleemi, välja arvatud juhul, kui kasutajale saadetakse parooliga pakitud faile või kui faili sisu ja nime laiend ei lange kokku. Sellisel juhul kipub viirusetõrje käe vahele panema ning kiri kasutajani ei jõua. Juhul, kui kasutaja teab, et selline kiri peab temani jõudma, või kui server saadab talle veateate, siis on võimalik see kiri sealt lõpuks siiski kätte saada. Samas võib niisugune asjaolu tekitada tööandjal kahtlusi – miks saab tema töötaja konfidentsiaalse sisuga isiklikku posti. Isiklikult minul on kunagi olnud probleem OpenOffice failidega – sisuliselt on tegemist pakitud zip-failiga, kuid tema laiendiks on midagi muud ning viirusetõrje arvas teda „pahaks” ja pidas ta kinni.

Rämpsposti kontrollijaga on natuke keerulisem, kuna siin kontrollib masin, ega mingi kirjas sisalduv märgijada ei klapi tema andmebaasis olevaga. Selliseid „pahasid” märgijadasid võib olla väga palju ja väga erinevaid ning probleem on enamasti selles, et mingi osa neist „pahadest” märgijadadest võib kattuda ka „heade” märgijadadega. Tüüpiline näide on märgijada „sex” ning seda sisaldav linna nimi Essex. Eesti keeles võiks näitena tuua märgijadad „seks” ja „terviseks”. Kui kiri rämpspostifiltrisse kinni jääb, on jällegi võimalus ta sealt kätte saada, kuid samas on rikutud inimese põhiõigust sõnumite saladusele.

Lisaks eelpool räägitule tuleb arvestada, et tööandjal võivad olla kehtestatud mingid reeglid töötaja puhkuse või ajutise äraoleku ajaks. Näiteks meie asutuses on kohustuslik, et e-post on puhkuste või komandeeringute ajal asendajale edasi suunatud, kusjuures see reegel sunnitakse peale automaatselt. See tähendab, et edasi suunatakse ka kõik isiklikud kirjad. Kui kirjad tulevad teada-tuntud inimestelt ja aadressidelt, siis on võimalik reeglile erandeid kirjutada. Samas võib juhtuda, et kirjad tulevad täiesti juhuslikelt saatjatelt, näiteks mõne personaliotsingufirma pearahakütilt. Samuti tuleb arvestada, et juhul, kui toimub töökoha vahetus, tuleb kõiki sõpru-tuttavaid teavitada ka e-posti aadressi vahetusest.

Siinkirjutaja on lahendanud asja nii, et on tekitanud mitu eraldi e-posti aadressi erinevate identiteetide jaoks. Nii on olemas tööandja poolt antud e-post, kuid lisaks sellele on olemas ka ametlik personaalne e-posti konto ning mõned lihtsamad virtuaalsete sõpradega suhtlemise jaoks. Ametlk isiklik e-posti konto tasuks kindlasti teha kujul eesnimi.perenimi@teenusepakkuja.kuskil, alternatiiv oleks kasutada ID-kaardiga kaasa tulevat e-eesti keskkonna e-posti aadressi. Põhjus on lihtne – ametlik suhtlemine on suures osas kolinud e-posti keskkonda ning väga veider tundub saada ametliku sisuga kiri (näiteks töösoovi avaldus) aadressilt seksiboy@hotmail.com või hotlips69@mail.ru.

Kokkuvõtteks mõned lühisoovitused – hoidke oma tööasjad ja eraelu kindlalt lahus ning kasutage erinevate identiteetide jaoks erinevaid telefoninumbreid ja e-posti aadresse. See on küll mõnevõrra tülikam hallata, kuid pikemas perspektiivis tasub selline käitumine ennast ära.

Õiguskantsler võitleb rämpspostiga

Eesti uus õiguskantsler on kirjutanud märgukirja majandus- ja kommunikatsiooniministrile, milles tehakse ettepanek Infoühiskonna teenuste seaduse (edaspidi InfoTS) muudatuseks. Õiguskantsleri poolt kirjutatud tekst on asjatundjale väga huvitav, kuid „harju keskmise“ inimese jaoks üsna pikk ja keeruline,  seetõttu tooksin välja selle põhilised punktid.

InfoTS § 6 on kirjutatud ebaselgelt ning see toob kaasa kolm probleemi:

  1. eraisikust rämpsposti saaja on kaitsetu – ta saab kõigepealt pahna kätte ja alles siis on tal võimalus keelduda edaspidise pahna saamisest. Keeldumise korral on tulemuseks enamasti see, et sama saatja enam küll ei saada, kuid järgmine teeb seda jälle.
  2. Kui rämpsposti saadab ISP, siis saab teda karistada, kuid juhul, kui saatjaks on mingi suvaline kingapood, siis neid karistada ei saa, kuna nad ei ole infoühiskonna teenuse pakkujad.
  3. Juriidilise isiku e-posti aadressidele (eesnimi.perenimi@jur-isiku-domeen.ee) võib rämpsposti saata piiranguteta. Kuna EENeti reeglite kohaselt saab ee-lõpuga domeene registreerida vaid juriidiline isik, siis annab see mõningatele innovatiivsematele turundajatele avara tõlgendamisruumi ning võib muuta igasuguse õiguskaitse rämpsposti vastu praktiliselt olematuks

Kuna InfoTS ei ole just kõigeparemini sõnastatud, siis teeb õiguskantsler oma kirjas ettepanekud, milles ta soovitab muuta seadust nii, et:

  1. täpsemalt oleks sõnastatud tingimused, millisel juhul tohib reklaamkirju saata. Eelkõige saaks see toimuda e-posti aadressi omaniku nõusolekul. kusjuures vaikumisi tuleks arvestada, et nõusolekut ei ole antud.
  2. Laiendada seaduse reguleerimisala nii, et rämpsosti saatmisel mitte ISP poolt (näiteks kingapood või ehitusfirma) saaks ka selliseid juhtumeid menetleda ning pahategijaid karistada.
  3. Laiendada seaduse reguleerimisala nii, et ka juriidilisele isikule rämpsposti saatmine oleks reguleeritud ning soovimatu posti eest saaks karistada.

Lisaks eelpool kirjeldatule viitab õiguskantsler veel paarile nii konkreetse teema kui ka minu arvates eesti seadusandlusega üldisemalt seotud probleemile:

  1. Ühte ja sama asja käsitlevad paragrahvid on mööda erinevaid õigusakte laiali, kusjuures on sageli nii, et need paragrahvid ei ole omavahel päris kooskõlas. Tema soovitab kaaluda võimalust, et kogu teema oleks käsitletud ühes õigusaktis.
  2. Euroopa Liidu õigusakti harmoniseerimisel juhtub sageli nii, et EL akti algne mõte läheb kaduma.

Olen samal teemal sõna võtnud seoses isikuandmete kaitse seadusega.

Minu arvates väärib õiguskantsleri algatus igatahes tunnustust ning loodetavasti võtab lugupeetav majandus- ja kommunikatsiooniminister vedu. Igatahes jälgib arvutikaitse.ee teema arengut ning hoiab ka oma lugejaid sellega kursis.