Kuu: detsember 2021

Millised rakendused paigaldada uude telefoni?

Sünnipäev, kooli algus, jõulud või vana telefoni maise teekonna lõpp võivad nii mõnegi Arvutikaitse lugeja muuta uue telefoni õnnelikuks omanikuks. Samas on päevselge, et helistamiseks seda tänapäeval praktiliselt enam ei kasutata – kogu elu käib mängides, surfates ja natuke tööd tehes ka. Missugused äpid aga on vajalikud selleks, et kallis telefon ja veelgi kallimad isiklikud andmed võõraste saagiks ei langeks?

Mõistlik telefonikasutaja lülitab kohe kõige esimese asjana sisse telefoni kaugleidmise funksiooni – Androidi maailmas siis Find My Device, Apple puhul lihtsalt Find My. Kummagi jaoks on võimalus distantsilt oma telefoni asukoht kindlaks teha ning see kas välja lülitada, andmetest puhtaks teha või leidjaga ühendust võtta, juba sisseehitatud funktsioon ning eraldi äppi ei vaja.

Samuti pole vaja midagi eraldi paigaldada selleks, et sisse lülitada ekraanilukk ning biomeetriline tuvastus selle avamiseks ja/või rakenduste paigaldamiseks. Võib mõelda, et mis sellest siis ikka on, kui keegi mu kontaktiraamatus, vestlusajaloos või pildikogus vabalt sorima pääseb, aga ega see ikka meeldiv ei ole küll. Ja kui telefon veel ka krediitkaardiandmeid sisaldab, võib kontrollimata ligipääs juba otsest rahalist kahju tekitada.

Seda on palju räägitud, aga ülekordamine ei tee paha – rakendusi tuleks oma telefoni paigaldada ainult ametlikust rakendustepoest (Play Store või App Store). Samuti tuleks enne installimist veenduda, et tegemist on ikka õige tootja õige rakendusega ning vaadata üle, ega paigaldatav rakendus mingeid imelikke õigusi küsima ei hakka – nagu näiteks klassikaline lugu taskulambiäpist, mis küsis ligipääsu kontaktiraamatule ja mobiilsele andmesidele.

Vähegi kriitilisi andmeid majutavad veebikeskkonnad, aga ka näiteks meiliteenused nõuavad tänapäeval kaheastmelist autentimist, mis tähendab, et telefoni tuleks paigaldada autentimisrakendused. Tuntuim neist on muidugi meie kodumaine Smart-ID, aga järjest enam koguvad populaarsust ka Google Authenticator ja Microsoft Autenticator. Lisaks mugavusele – kasutaja pääseb tüütust paroolide sissetoksimisest keskkondades, mis neid toetavad – lisavad autentifikaatorid ka täiendava turvakihi. Nimelt on pättidel telefoni ja serveri vahelist liiklust oluliselt raksem pealt kuulata kui tavalise veebivormi puhul, paroole, mida kopeerida, aga ei olegi. Nende veebide või rakenduste puhul, mis siiski parooli nõuavad, aitab hädast paroolihaldur, näiteks Lastpass.

Ka telefoni kasutaja veedab märkimisväärse osa oma ajast brauseri seltsis, seega kulub ka reklaamiblokeerija telefonis marjaks ära. Vastavaid rakendusi pakutakse nii lisaäppidena (näiteks AdblockPlus on saadaval nii Androidile kui iPhone’ile) kui ka eraldi brauseritena – näiteks Brave. Lisaks tüütutest reklaamidest vabanemisele korjavad need ära ka paljud pahatahtlikud õngitsemisteated – näiteks need, mis tetaavad, et olete võitnud loosi, milles osalemiseks pole ise soovi avaldanud, ja uue telefoni või rahasumma kättesaamiseks tuleks sisestada ainult oma andmed.

Telefonis võiks olla ka mõni tavapärasest turvalisem suhtlusrakendus. Jah, Skype ning Facebook Messenger töötavad telefonis ka, aga näiteks Signalit loetakse enamvähem pealtkuulamiskindlaks.

Kas telefoni tuleks paigaldada ka viirustõrje? Kui telefonis ressursse jagub, siis paha see muidugi ei tee, kuid meie arvates on vähemalt telefonis viirustõrjest olulisemad kasutaja enda valikud. Kui jälgida, et paigaldatavad äpid tuleksid õigest kohast ja ei küsiks liiga palju õigusi, paigaldada reklaamiblokeerija ning kasutada paroolide asemel autentifikaatoreid, ei tohiks ka ilma viirustõrjeta midagi väga hullu juhtuda. Küll aga soovitame rakendused, mida te enam ei kasuta, telefonist eemaldada – pahatihti nakatatakse telefone aegunud rakenduste või õigete rakenduste võltsuuenduste kaudu.

Mida paigaldada uude arvutisse?

Arvutikaitse muidugi ei garanteeri, et Jõuluvana teile uue arvuti toob, aga kui see siiski juhtub, tuleks mõelda, kuidas see seadistada nii, et viirused sisse ja isiklikud andmed välja ei trügiks. Jätame sellest ülevaatest välja Mac-id ja Chromebookid – nende turvaloogika on natuke teistsugune. Samuti eeldan, et kasutaja, kelle arvutis jookseb mõni Linux, teab väga täpselt, mida ta teeb ja millest hoidub.

Uus Windowsi-arvuti tuleb tavaliselt juba poes paigaldatud operatsioonisüsteemiga, vähegi viisaka tootja puhul on paigaldatud ka draiverid ning mitte nii viisakate tootjate puhul ka mitmesugused lisa- ja reklaamprogrammid. Viimaste eemaldamisest tulekski alustada.

Kahetsusväärsel kombel kipub selle nn tüütvara (sõnast tüütama) hulka kuuluma ka mitmeid nime pooles turvalisusega tegelevaid rakendusi – viirustõrjujate prooviversioonid, aga ka ketta- ja mälupuhastusutiliidid. Ehkki viirustõrjet on arvutisse kindlasti vaja, tuleks kindlasti hoiduda nendest, mis ise arutisse tükivad. Ühe erandiga – Windows Defender pannakse originaal-Windowsiga kaasa ning see teeb oma tööd võibolla mitte nii ladusalt kui mõne kallima tootja viirustõrje, kuid saab arvuti kaitsmisega üldjoontes kenasti hakkama.

Kas arvutisse peaks paigaldama ka mõne muu viirustõrje? Nagu öeldud, tuleb arvutis juba olemas olev Windows Defender enamiku maailmas ringlevate viirustega toime küll. Kui aga tahta edevamaid funktsoone ning võibolla ka natuke paremat kaitset, võib mõne kogenud tootja pahavaratõrjuja eest natuke raha välja käia küll. Arvutikaitse julgeb viirustõrjetootjatest soovitada F-Secure’i, Malwarebytes’i, ESET’it ja Trend Microt.

Eesti Vabariigi kodaniku (või alalise elamisloa omaniku) elu teeb kindlasti mugavamaks ID-kaardi tarkvara, seda ka juhul, kui teil kaardilugejat pole – aegajalt saadetakse teile ikka mõni digiallkirjastatud dokument, mida avada ja allkirja kontrollida võib ilma olla üsna keeruline.

Brauser on programm, mille seltsis iga arvutikasutaja kipub veetma suure osa, kui mitte enamiku arvuti taga oldud ajast. Windowsiga kaasa tulev Edge on pälvinud teenitud kiidusõnu ning selle turvalisusega pole samuti suuri probleeme olnud. Kui aga olete paranoilisem või tahate kasutada rohkem/paremaid pluginaid, võib installerida näiteks Brave’i või siis äraproovitud Firefoxi koos asjakohaste turvapluginatega.

Ka tavapärase brauseri, näiteks Chrome’i saab laiendustega muuta turvalisemaks. Näiteks korjab reklaamiblokeerija lisaks reklaamidele maha ka paljud õngitsuskatsed – nagu näiteks õngitsemised stiilis “Oled võitnud uue telefoni! Kliki siia, sisesta oma andmed ja saa oma auhind kätte!” Parimaks reklaamiblokeerijaks loetakse jätkuvalt uBlock Origin’i (saadaval paljudele erievatele brauseritele).

Teine brauseritega (ja mitte ainult nendega) kaasnev tüüpiline häda on vajadus hoida meeles kümneid, kui mitte sadu erinevaid paroole ja neid aegajalt vahetada. Tegemist ei ole kasutajate kiusamisega – maailmas ringleb ilmselt tuhandeid paroolinimekirju, mis on kas kusaglit lekkinud või lihtviisiliselt ära arvatud, seega tulebki kasutada erinevates keskkondades erinevaid paroole ning neid ka aegajalt vahetada. Selle töö muudab lihtsamaks paroolihaldur, mida võib paigaldada nii brauserilaienduse kui eraldiseisva rakendusena. Sellised on näiteks Lastpass või Keepass.

Turvaprobleemiks kipub kujunema ka PDF-failide lugeja – Adobe Acrobat Reader on oma turvaaukude poolest kurikuulus ja Arvutikaitse soovitab selle oma arvutist pigem eemaldada. PDF-dokumentide avamisega tuleb kenasti toime ka Windowsiga kaasa pandud Edge või mõni teine brauser.