themes theme jeux izle-videolar ruya tabirleri logohaberleri sinema ruya

Kas netiidentiteet on kontrollitav?

4. september 2007 kirjutas Hillar Põldmaa Vasta »

identity.jpgNagu ma ühes oma eelnevatest artiklitest lubasin, käsitlen sotsiaalse tarkvara nõrkusi ka selles artiklis. Kui ennist rääkisin identiteedivargusest, siis nüüd räägin sama asja teisest tahust – kellegi poolt peale surutavast identiteedipildist, esinemisest enda poolt soovitava isikuna ning võimalusest ühte või teist kontrollida.

Internetis olen teine inimene 🙂

Inimese minapilt koosneb erinevatest informatsioonikillukestest ning käitumismallidest. Internetis on info avaldamine ülimalt lihtne, samuti on seal lihtne muuta oma igapäevast käitumist. Samas tekitab internet teatava anonüümsuse, nii ei pruugi inimese internetimina reaalses elus toimuvaga absoluutselt kokku minna.

Lühidalt nimetatakse isiku kohta internetis avaldatud informatsiooni ning tema käitumist erinevate suhtlusvahendite kasutamisel inimese internetiidentiteediks. Tasub tähele panna, et noorem generatsioon peab internetiidentiteeti olulisemaks kui päriselu oma (kui sind pole Rate-s, siis pole sind olemas).

Avalikud veebiväljaanded pole võltsimiskindlad

Ei ole mingi uudis, et veebiväljaannete kommentaariumis avaldatakse kommentaare, mis on oma sisult solvavad ning sageli ei vasta ka tõele. Tegemist on konkreetse isiku mustamisega. Samas on kommentaare, mis sisaldavad ülikiitvaid hinnanguid, ehk siis püütakse isikut näidata paremana, kui ta tegelikult on. Täpselt samasugune võimalus on ka mistahes sotsiaalses tarkvaras, ehkki toimemehhanismid ja tehniline pool on veidi teistsugused (seda eelkõige sellepärast, et sotsiaalne tarkvara põhineb usaldusel). Viimase aja näitena võib tuua isikuartiklite kuritahtlikke muutmisi wikipeedias (ütleme otse välja – Savisaare elulooliste andmete “parandamine”).

Teiste poolt pahatahtliku või väärinformatsiooni esitamine on üsnagi levinud nähtus, põhjuseks on muidugi soov konkurenti või vastast mustata. Sellist infot võib avaldada üsna suvalises kohas – veebiväljaannete kommentaarium sai korra juba mainitud, samuti võib selline informatsioon olla esitatud suvalises veebipäevikus (blogis) aga samuti ka mõnes foorumis või wikis. Wikide ründamine on viimasel ajal eriti populaarseks saanud, kuna kasutajad kipuvad veebientsüklopeediates avaldatud informatsiooni puhta tõena võtma. Näiteks on sellega silma paistnud CIA.

Seaduse käed on lühikesed

Ehkki eestis on vastu võetud seadus sedasorti info leviku tõkestamiseks – nn. Langi „Delfi seadus“ – on kontrollivõimalused suhteliselt nullilähedased. Arvestades, et maailmas on pea miljard veebilehte ning et paljusid neid peegeldatakse või arhiveeritakse kusagil mujal, siis on kogu veebi läbi kammimine ja ebasobiva info leidmine tõeline Heraklese vägitegu. Samuti tasub arvestada, et internet on ülemaailmne nähtus ja et seal leidub alati servereid, mis asuvad territooriumil, kus Eesti ja Lääne-Maailma seadused ei kehti.

Enesekiitmise raske töö…

Teine, eelmisele vastandlik nähtus on informatsiooni muutmine endale sobivas suunas. Samuti on põhiliseks ründeobjektiks kohad, mida üldjuhul usaldatakse – eelkõige Wikipedia. Sellega paistis Eestis esimesena silma justiitsministri büroo, kuid samalaadsete muutmistega on maailmas varem kuulsaks saanud näiteks Diebold (e-hääletusmasinate tootja Ameerikas) aga samuti ka CIA.

Erinevalt eelnevast ei ole ilustatud väärinformatsiooni esitamine kriminaliseeritud ja enamasti esitavad seda väärinformatsiooni subjektiga seotud isikud. Seega on selline informatsioon kontrolli all ja ega see vist kedagi eriti ei häiri kah, kui tema kohta seda laadi infot avaldatakse. Samas toob see tugevat lisatööd sotsiaalset tarkvara haldavatele inimestele, samuti võib sellise taustinformatsiooni usaldajat tabada väga ebameeldiv üllatus, kui see info tõeks ei osutu.

Nimelaenajad

Lisaks eelmistele võiks käsitleda ka kolmandat internetis väga levinud juhtu – esinemist kellegi teisena. Seda laadi tegevus on levinud eelkõige rämpspostitajate hulgas – saadetakse kiri kellegi nimel, keda kirja saaja usaldab või võiks usaldada. Sellesse kategooriasse kuuluvad eelkõige lotovõitudest teatavad ja nn „Nigeeria kirjad“ (millest viimasel ajal on saanud Hodorkovski kirjad) aga samuti ka mõni aeg tagasi ühe pangajuhi nimel saadetud kiri kohvikuskäigust koos koogiretseptiga. Samuti tuleks siia alla liigitada kõikvõimalike libalehtede, -blogide ning suhtlusportaalide kontode loomine. Ka seda tehakse sageli eesmärgiga päris isikule ebameeldivuste valmistamiseks. Üks näide sellise tegevuse kohta on leht nimega Minu Varas, teine kindlasti rate.ee keskkond.

Head lahendust ei olegi

Teiste kohta pahatahtlikku- või libainformatsiooni levitavad isikud võib laias laastus jagada kolmeks:

  • huligaanid, kes teevad midagi lihtsalt sellepärast, et nad saavad seda teha;
  • konkurendid või oponendid, kes püüavad niimoodi ala- või naeruvääristada oma vastaseid;
  • solvunud töötajad või kliendid.

Nagu eelpool juba näidatud, nõuab inimese identideedi ja selle kohta avaldatud informatsiooni kontrollimine tohutut ressurssi ning seega ei ole tavalise inimese jaoks teostatav.

Informatsiooni tarbija peaks meeles pidama, et interneti kaudu edastatav info on harva usaldusväärne ning igal juhul tuleks internetist saadud teavet kontrollida teiste kanalite kaudu.

Inimesel, kelle kohta (pahatahtlikku) infot on avaldatud, on tegelikult ainult kaks võimalust – kas seda täielikult ignoreerida või avaldada ise täielikult kogu enda kohta käiv informatsioon. Vahepealsed variandid ei anna ülima tõenäosusega mingit tulemust või on tulemus soovitule hoopis vastupidine.

Reklaam

Lisa kommentaar