themes theme jeux izle-videolar ruya tabirleri logohaberleri sinema ruya

Andmekaitse Inspektsiooni konverentsist

31. jaanuar 2008 kirjutas Hillar Põldmaa Vasta »

Käesoleval aastal jätkas Andmekaitse Inspektsioon oma möödunud aastal alustatud projekti andmekaitse päeva (28.01) tähistamist konverentsiga. See kord oli teemaks “Isikuandmete kaitse ja Meedia“.Hea mulje jättis see, et võrreldes möödunud aastaga oli konverents oma esinejate valiku ja korralduse poolest oluliselt tasakaalustatum, kui möödunud aastal. Samuti oli kohal üsna suur hulk rahvast (ligikaudu 200-250 inimest), kellest suurem osa olid ajakirjanikud ja juristid. Eks siinjuures oli kahtlemata üheks põhjuseks ka hiljuti lahvatanud skandaal sünnipäevaõnnitluste teemal.

Esinejad ja teemad

  • Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor Urmas Kukk – Kuidas kaitsta neid, kes ise ennast kaitsta ei saa?
  • Sloveenia andmekaitse järelevalveasutuse juht ja endine ajakirjanik NataÅ›a Pirc-Musar – Privacy and the Media – are there any limits for the journalists?
  • Ajakirjanik Tarmo Vahter – Peenike punane joon. Kui avalik huvi ristub isikuandmete kaitsega
  • Raidla ja Partnerid vandeadvokaat dr.iur Ants Nõmper – Millal on avalik huvi isikuandmete avaldamise eelduseks?
  • Rahvusringhäälingu ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerk – Isikuandmed ja ajakirjanduseetika
  • Viru Vangla direktor Edvard Remsel – Meedia ja Vanglasüsteem
  • BNS peatoimetaja ja endine teleajakirjanik Ainar Ruussaar – Vaba ajakirjandus ja vaba inimene – kes kelle tapab?
  • Riigi peaprokurör Norman Aas – Andmete avaldamine kriminaalmenetluses

Millest räägiti

Urmas Kukk rääkis inimestest, kes ise mingil põhjusel (kas siis oma vanuse või hetkeseisundi tõttu) ümberringi toimuvast aru ei saa. Siinjuures pani ta ajakirjandusele südamele, et need siiski inimeste privaatsust austaksid ning igat teemat kohe rahaks ei tormaks tegema. Tema ettekannet on pikemalt käsitlenud Postimees.

Sloveenia andmekaitse juht rääkis natuke üldisemat ja põhimõttelisemat juttu. Teemaks oli isiku privaatsuse kolm ringi. Esimene ring tähendab siinjuures siis nn „magamistuba“, mis mitte mingil juhul ei saa olla avalikustamise objektiks. Teine ring oleks avalik koht. Siin tuleks vahet teha suhteliselt ja absoluutselt avalikel persoonidel. Esimene tähistab siis tavalisi inimesi, kes on juhuslikult avalikus kohas, teine tähistab avalikus kohas olevaid „avaliku elu tegelasi“. Kolmas ring on tema käsitluses informatsioon ja kommunikatsioon ning nende privaatsus. NataÅ›a Pirc-Musar käsitluses kehtivad siin samad reeglid, nagu teise ringi puhul.

Tarmo Vahter käsitles oma ettekandes probleeme, mida isikuandmete kaitse seadus tekitab uurivale ajakirjandusele. Näidetena tõi ta siinjuures Alfons Rebase, Olga Lauristini, Arnold Meri ja mõned teised. Erilise näitena tõi ta esile praegused võimul olijad ning nende (kommunistliku) mineviku uurimise. Konkreetselt käis jutt A. Ansipist ning tema riigiarhiivis olevast NLKP toimikust, mida arhiivitöötaja ei julge uurivale ajakirjandusele välja anda.

Ants Nõmper käsitles isikuandmete kaitse juriidilist külge, tuues näidetena juba lahenduse leidnud või alles ootavad oma lõppu. Ta tunnistas, et seinini on oma au ja väärikust käinud kaitsmas ainult poliitikud ja suurärimehed. Küsimusele, palju üks selline protsess otsast lõpuni maksta võiks, arvas ta, et see number kirjutatakse kuuekohalisena, samas, kui õigusabi kulusid on võimalik välja nõuda kuni 5000 krooni. Samas tuleb märkida, et lõpptulemus ei ole alati kindel. Siit tuleb ka välja miks enda au ja väärikuse eest seisavad ainult väga kuulsad ja väga rikkad inimesed.

Järgmine esineja – Tarmu Tammerk – käsitles oma ettekandes „head ajakirjandustava“. Probleem on selles, et kehtimist alustanud isikuandmete kaitse seadus viitab defineerimatule ja praktikas ajas pidevalt muutuvale mõistele. Samuti käsitles ta sündide-surmade-koolilõpetajate avalikustamist meedias. Tema arvates on sellise informatsiooni avalikustamine (mõistlikkuse piires) siiski vajalik, samuti on siin olemas avalik huvi, kuna see info omab uudisväärtust aga samuti on see kogukonna kultuuri kandja. Samuti selgitas ta „õnnitluste skandaali“ tagamaid. Nimelt tekitasid esmase paanika kohalikud (omavalitsuste) lehed, kus sünnid-surmad hõlmavad üsna suure osa lehe pinnast. Teema korjas üles maaleeht ning avaldas uudise oma 03. jaanuari numbris. Sama teemat jätkas oma 18. jaanuari uudisega BNS.

Peale lõunapausi jätkas Edvard Remsel, kes käsitles vangide ja meedia omavahelisi suhteid. Tema väite kohaselt on ka vangid nõrgem pool – inimesed, kellel on raskendatud kontroll oma andmete üle.

Järgmine esineja oli Ainar Ruussaar. Tema ettekande sisuks olid nn „tööõnnetused“. Esimese näitena tõi ta kolleegid Lätist, kes täiesti põhjendamatult seostasid ühe KGB nimekirjas avaldatud nime Läti ühe edukaima ärimehega, kuna nimi ja sünniaeg olid samad. Teine näide oli ühest kohalikust omavalitsusest, kus ühe toetuse määramise põhjendusena riputati internetti delikaatseid isikuandmeid sisaldava dokumendid.. Kolmas näide oli Lietuvos Ritas’e ajakirjanikes, kes käisid intervjueerimas 12 aastast tüdrukut, kelle isa oli teda vägistanud (peale intervjuu avaldamist tegi tüdruk enesetapu). Hea näitena tõi ta selle, et ajakirjandus on kaasa aidanud andmekaitse arengule – on õpetanud küsima „milleks neid andmeid vaja on?“. Lisaks soovitab siinkirjutaja vaadata ka tema intervjuud Terevisioonis.

Konverentsi viimase ettekande tegi Norman Aas. Juristile kohaselt käsitles ka tema ettekanne suures osas seadusi ja nende tõlgendamist. Antud kontekstis oli kõige huvitavam väide, et juhul, kui mingi informatsioon pakub avalikku huvi, siis on ametiasutus kohustatud selle avaldama, kuid ta ei tohi sealjuures kahtlustada kriminaalmenetluse huve.

Kõik konverentsi ettekanded lubati hiljemalt järgmiseks nädalaks üles riputada aadressile http://www.dp.gov.ee/

Arutelupaneelidest tooks välja Rein Langi poolt öeldud mõtte: eesti kuulub kristlikku kultuuriruumi, kuid lääne kirik on lähtunud üksikisiku primaarsusest, samas idakirik ühiskonna ja riigi primaarsusest – kumba kultuuriruumi kuulub Eesti? Teise mõtte autoriks on pr. NataÅ›a Pirc-Musar – vähehaaval oma õigustest loobudes jääme lõpuks ilma kõigist oma õigustest. Tekib nn „konna keetmise sündroom“

Üldiselt võib öelda, et seekord oli tegemist tõsiselt huvitava ja aktuaalse teemaga ning ehkki seekord häiris, et kõik (sh ka andmekaitsjad ise) peavad andmete kaitseks eelkõige nende konfidentsiaalsust, siis soovin, et sama moodi üles ehitatud ja läbi viidud üritused jätkuksid ka tulevikus – loodetavasti juba enne järgmist isikuandmete kaitse päeva.

Reklaam

2 kommentaari

  1. hillarp ütleb:

    Üks asi veel – veidral kombel oli blogimise teema väga nõrgalt esindatud. Ainult Tarmo Vahter esitas ühe küsimuse Inno ja Irja blogi kohta.

  2. e-note ütleb:

    Probleem on vist firmade oskustest inimeste andmetega ümber käia..

    Inimeste isikukood ja kodune aadress võiks olla ikka ülimalt kaitstud ja krüpteeritud. Ning andmeid ei tohiks anda teistele firmadele ega tütarfirmadele.

Lisa kommentaar