themes theme jeux izle-videolar ruya tabirleri logohaberleri sinema ruya

Sotsiaalse tarkvara ohud

31. mai 2007 kirjutas Hillar Põldmaa Vasta »

rate1.jpgViimasel ajal on tõusnud päevakorda teema teatavate veebilehtede keelamisest internetis. Põhjuseks see, et nendel veebilehtedel demonstreerivad ennast alaealised ning pedofiilid käivad omale ohvreid otsimas. Iseenesest pole teema uus – umbes 90te keskel oli samalaadne probleem kiirsuhtlusprogrammidega, kuid siis muutusid sellised programmid igapäevasemaks, sellega koos teadvustati riske ning ühtlasi hajus ka hirm.

Nii rate.ee kui ka kiirsuhtlusprogrammid ning lisaks veel ka paljud teised kuuluvad sotsiaalse tarkvara kategooriasse. See tähendab, et nad on mõeldud võimaldama inimestel kohtuda, ühenduda või koostööd teha läbi arvutipõhise kommunikatsiooni. Üldjuhul tekib taolise tarkvara ümber mingi kogukond, mis omab omaenese suhtlemismalle ja -reegleid.

Ka selliste gruppide moodustumine pole midagi uut – taolised noorte „gängid“ on olemas olnud aegade hämarusest saadik. Ainuke erinevus reaalses elus kogunevatest kampadest on see, et taolise kogukonna suhtlemine toimub enamasti virtuaalselt. Tõenäoliselt on ka selline uue asja – virtuaalse suhtlemise – kartus põhjustanud sellise furoori rate.ee ümber.

Kommionu tuleb karta ka virtuaalmaailmas!

Nagu juba mainitud, pole noorte omavahelises suhtluses midagi taunimisväärset, samas tuleks jälgida, kellega noored suhtlevad. Kahtlemata on arvutiajastul selline jälgimine veidi raskem, eriti kui lapsevanematel arvutialased teadmised puuduvad. Samas võib ka koos lapsega arvuti taha istuda ja lasta endale selgitada – kes, mis ja kuidas. Sellejuures tasuks arvestada, et internetipõhistes kommuunides kasutatakse väga palju slängi ning seetõttu tuleks valmistuda väga suure koguse võõrate sõnade ja mõistete kuulmiseks.

Täiskasvanul tasuks sellise vestluse juures meelde tuletada, mida tema enda vanemad on kunagi kommionude kohta rääkinud. Kommionud pole kuhugi kadunud – vastupidi, kuna internet tekitab tunde, nagu oldaks seal anonüümne, siis on kommionud seal ka julgemad. Käesoleva artikli autor ei soovi küll kedagi õigustada või süüdistada, kuid siinkohal tahaks meelde tuletada igivana politsei tarkust – kaheksal juhul kümnest on ohver ise kuriteo (otsene või kaudne) põhjustaja.

Igapäevaelus räägitakse lastele sageli, et võõraste onudega kaasa ei minda ja et igale ühele ust lahti ei tehta, samas kiputakse need tarkused interneti kontekstis rääkimata jätma.

Ka täiskasvanutel tasuks jälgida, et nad tahtmatult kommionu rolli ei satuks. Juba ammu enne arvutite aega, aastal 1955, võttis Vladimir Nabokov oma romaanis Lolita kasutusele mõiste nümfett. See tähistas murdeeas tütarlast, kes oma füüsiselt on juba peaaegu naine, kuid vaimselt arengult veel laps. Nagu Nabokov oma romaanis kirjeldab, soovivad sellised lapsed oma võlusid kusagil eksponeerida ja tulemusi testida. Sageli kipuvad need lapsed ennast ka tegelikkusest vanemaks valetama. Kui täiskasvanud oma noorpõlve meenutavad, siis nad leiavad, et ega selline tegevus nii väga uudne ei olegi. Samas ei tohi unustada, et aeg on edasi läinud ja internet on füüsilisi piire oluliselt avardanud.

Mida aga teha Rate ja tuhandete teiste samalaadsete kohtadega?

Kindlasti ei ole sedaliiki sotsiaalset suhtlust võimalik keeldudega piirata – kui see konkreetne koht kinni panna, kerkib kümme samasugust asemele. Pigem tasuks oma äride või töö kõrvalt näpistada veidi aega oma perekonnale ning võtta ette üks ringkäik internetis – näidata oma teismelisele lapsele ka selle ohtusid. Kuna sotsiaalse tarkvara eri liike on väga palju ja neid tekib järjest juurde, siis ei pruugi olla võimalik kõiki neid läbi käia, küll aga saab rääkida üldiseid põhimõtteid – iga võõra inimesega ei minda kaasa, igale võõrale ei avata oma kodu ust, iga võõra ees ei lehvitata oma rahakotiga.

Arvutikaitse veeb püüab aga edaspidi rääkida iga konkreetse sotsiaalse tarkvara spetsiifilistest riskidest veidi lähemalt.

Reklaam

Lisa kommentaar