themes theme jeux izle-videolar ruya tabirleri logohaberleri sinema ruya

Netiflirt alaealisega võib muutuda kriminaalkuriteoks

8. detsember 2008 kirjutas Hillar Põldmaa Vasta »

Umbes kuu aega tagasi (12.11.2008) vapustas eestimaad Pealtnägija lugu, milles 14-aastase poisi enesetapu põhjustas „hispaanlanna” valeidentiteedi all esinev inimene. Koheselt avas poisi tädi võrgus lehekülje, millel avaldatakse teisi samalaadseid juhtumeid, aga samuti kogutakse raha selle „hispaanlanna” leidja preemiafondi.

Tekkinud skandaalist haaras ajakirjandus mõnuga kinni ning sellest ajast alates on praktiliselt igal nädalal ilmunud mõni lugu pedofiilidest. Kuna teema on aktuaalne ja vajab kuidagi lahendamist, siis haaras asjast kinni ka Justiitsministeerium, kes peaks hakkama lähikuudel välja töötama uut seaduseelnõu. Selle eelnõu eesmärk on lisada karistusseadustikku punkt, mis võimaldaks täiskasvanut vastutusele võtta ka interneti ja mobiilside vahendusel lapse seksuaalseks kuritarvitamiseks ettevalmistamise eest. Iseenesest ei ole selline seadusesäte maailmapraktikas uus nähtus – samalaadsed sätted on olemas näiteks Inglismaal, Ameerika Ühendriikides ja Austraalias.

Selline seaduseparandus oleks muidugi hea, kuid hetkel ei tea me sellest rohkem, kui et seda planeeritakse. Teoreetiliselt on võimalikke lahendusi konkreetsete pügalate sõnastamiseks palju, igaühel neist nii oma positiivsed kui ka negatiivsed küljed. Kindlasti aga ei tohiks seda seadust teha lihtsalt praeguse hüsteerialaine mõjul, kuna emotsioonidest tingituna võib juhtuda, et sellesse kirjutatakse sisse pügalaid, mille alusel on võimalik ahistada ka igati normaalseid inimesi.

Seaduse positiivseks küljeks oleks kahtlemata see, et netipedofiil defineeritaks täpselt tema tegude kaudu ning et need teod kriminaliseeritakse. Samas on internetis toimuvate tegevuste vahele väga raske mingeid konkreetseid piire tõmmata, samuti tuleb arvestada, et internet on globaalne ning mõningates teistes riikides on hoopis teised seadused, tavad ja kombed.

Kui vaadata Postimehe poolt avaldatud pedofiilide registrit, siis näeme, et nii mõnigi on saanud karistada erootilise sisuga piltide hoidmise eest. Paljud neist on oma karistuse edasi kaevanud, kuid kui vaadata kommentaatorite reageeringut, siis võib näha, et nad oleksid valmis need inimesed koheselt lintÅ¡ima. Ma ei tea konkreetsete juhtumite tagamaid ning ei taha õigustada tegelikke kurjategijaid, kuid teoreetiliselt on isegi võimalik, et need inimesed võivad reaalselt süütud olla. Järgnevalt vaatlemegi selliseid „erijuhtumeid”.

Esiteks tuleb arvestada, et inimesed on oma sotsiaalselt ja füsioloogiliselt arengult väga erinevad. Mina ise olen näinud nii mõndagi alaealist, kes hormoonide möllamise tagajärjel tegeleb (ebateadlikult) flirtimisega. Sageli valetab selline laps ennast tegelikust vanemaks. Juhul, kui täiesti normaalne täiskasvanu satub sellise lapse otsa, siis mis saab edasi?

Teiseks tuleb arvestada, et ka laste seas esineb pettureid. Tõsi, väga sageli on siin küll tegemist täiskasvanute mahitusel toimuvate pettustega. Juhul, kui nüüd mõni selline alaealine tegeleb teadlikult flirtimisega, mille eesmärgiks on raha välja pressida, siis mis saab edasi?

Kolmandaks tuleb arvestada inimeste arvutioskusega, kuna võib juhtuda, et arvutit vähe tundev inimene saab selle seaduse alusel karistada puhtalt oma teadmatusest. Selline risk tekib näiteks kohusetundliku lapsevanema puhul, kes käib oma lapse internetis toimuvaid tegevusi kontrollimas. Sattudes näiteks lehele, kus esineb üsnagi meelates poosides alaealisi, juhtub see, et veebilehitseja salvestab sealsed leheküljed ja neil olevad pildid oma kõvakettal asuvasse vahemälusse. Pealiskaudsel lähenemisel võibki öelda, et arvuti kõvakettale on salvestatud lapspornograafiat. Kuidas selliseid olukordi kavatsetakse lahendada?

Neljandale võimalikule riskikohale viitas AssaPauk kampaania. Puhtalt hooletusest juhtus, et edukast ettevõtjast sai oma blogi kaudu pedofiilse sisuga piltide levitaja. Tegelikkuses on olemas ka sama asja erinevaid vorme. Näiteks võib inimene piltide levitajaks sattuda mõne failivahetusprogrammi abil, aga samuti on olemas botnette, mis kasutavad oma liikmeid piltide vahelaona.

Viiendaks oluliseks riskiks on see, et Eesti ja Euroopa õigusruum ei kehti kõikjal. Näiteks võib mõne Kurrunurruvuti saare kuningas Eefraim öelda, et meil kihlutakse üheksaselt ja abiellutakse kaheteistkümneselt ning kui sellepärast mõni noormees enesetapu teeb, on see tema enda tragöödia.

See toob meid tegelikult järgmise olulise teema – ennetustöö – juurde. Näiteks on Ameerika politseinikel teooria, et kaheksal juhul kümnest on inimene ise süüdi, kui temaga halvasti läheb. Tundub küüniline? Võimalik, kuid võib-olla oleks ka käesoleva artikli algul viidatud surma saanud ära hoida, kui noormehele oleks eelnevalt selgitatud internetis varitsevaid ohte.

Internet on maailmas olnud kauem kui ühe inimepõlve ja isegi tänapäeva Eestis hakkavad arvuti abiga üles kasvanud lapsed täiskasvanuikka jõudma. Samas pole sotsiaalne kasvatus jõudnud sellega sammu pidada. Kahtlemata peab mõningaid olulisi valupunkte seadusega reguleerima, kuid mingil juhul ei tohiks seda teha üldise hüsteeria ja nõiajahi õhkkonnas. Samuti ei tohi unustada ennetustööd, sest õnnetust ära hoida on alati lihtsam kui pärast tagajärgi lappida. Sellise ennetustöö ja harimisega arvutikasutajate hulgas tegeleb Arvutikaitse kindlasti ka edaspidi.

Reklaam

Lisa kommentaar