Kõige parem on oma vanemlikku järelvalvet teostada vahetu suhtlemise käigus – tunda huvi, millega laps (hea küll, noormees või neiu) parasjagu arvutis tegeleb ning kellega suhtleb, mis programm või mäng tal parasjagu lahti on ning kuidas see kõik koolitööga seotud on. Samuti on ju lontivajunud kehahoiakust ja punastest silmadest kõige paremini näha, millal arvutikasutusse puhkepaus teha või koguni magama minna tuleks.

Paraku kipub arvuti tihtilugu teismelise tuppa kinnise ukse taha rändama, kokkulepitud kasutusaegadest ei peeta kinni ning arvutisse tõmmatakse jumal teab kust kurat teab mida. Viiruste väljarookimise eest aga tuleb maksta sul, kulla lapsevanem. Ja uute ookeanitaguste seaduste valguses ning arvestades asjaolu, kui rõõmsal meelel meil siin neid üle võetakse, võib varsti siingi juhtuda, et Michael Jacksoni laulu allalaadimise eest saab aasta pikema vanglakaristuse kui sai too arst, kes Michaeli teise ilma saatis.

Viiruste vastu aitab ka viirustõrje, ohtlike veebilehekülgede eest kaitsevad uuemad ja turvalisemad veebilehitsejad, kahtlase veebisisu eest hoiatama võib panna mõne spetsiaalse brauseriplugina, näiteks Web of Trust (WOT). Kuid kokkulepetest kinnipidamist need ei taga, oma järeltulija võrguelust ülevaadet samuti ei saa.

Õnneks on turul liikvel mitut sorti vanemliku järelevalve tarkvara, võib-olla kõige lihtsam on kasutada mitmesugustesse viirustõrjetarkvaradesse sisse ehitatud võimalusi või siis koos Windows Live paketiga kaasasolevat Family Safety (eestikeelses variandis Pere turvalisus) paketti.

Viimane võimaldab jälgida konkreetse kasutajakonto tegemisi, selle abil saab piirata arvuti kasutamist kindlate kellaaegadega, lubada ja keelata rakenduste käivitamist ning sätestada, millistel veebilehtedel tohib käia ja millistel mitte.  Pärast Family Safety käivitamist ja seadistamist hakkate saama oma võsukese taotlusi selle rakenduse käivitamiseks või tolle lehekülje külastamiseks, teie antud luba võib toimida (aga mõnikord ka mitte), te võite mingil müstilisel viisil seadistada oma võsukese hoopis teid ennast jälgima või, veel hullem, lukustada ka oma abikaasa kasutajakonto. Kui te tollest väärt tarkvarast lõpuks ära tüdinete, siis avastate, et jälgimist saab lülitada ainult ühelt kontolt teisele, aga mitte välja.

Siiski soovitan vanemliku järelevalve tarkvaraga vähemalt katsetada – see õpetab teid, et laste kasvatamist ei tasu jätta tehnika hooleks ning et  inimlikum, lihtsam ja närve säästvam on oma järeltulijaga reeglites kokku leppida, aeg-ajalt üle tema õla ekraanile pilk visata ning tema tegemiste vastu siirast ja heatahtlikku huvi tunda.

Mis puutub sotsiaalvõrgustikesse, siis nende jälgimiseks pole spetsiaaltarkvara tarvis – vaevalt teie järeltulija keeldub, kui te end talle Facebookis või muus taolises keskkonnas sõbraks pakute. Nii saate talle aeg-ajalt meelde tuletada, et tema tulevane tööandja hakkab kunagi kah tema mõtteavaldusi lugema…

Artikkel ilmus tänasele turvalise interneti päevale pühendatud teemalehes.

Turvalise interneti päeva 2012 sõnum on „Avastame digimaailma üheskoos – turvaliselt“, mis suunab mõtlema, kuidas saavad täiskasvanud ja lapsed üksteist virtuaalses maailmas toetada, et ohtu ei satuks kellegi privaatsus, maine ega tervis ja internetimaailmas toimetamine oleks positiivne kogemus.

„Paljud koolid, raamatukogud, noortekeskused ja infotehnoloogiaalaseid teenuseid pakkuvad organisatsioonid on liitunud ülemaailmse algatusega tähistada Turvalise interneti päeva. Toimuvad õpitoad ja loengud, vaadatakse temaatilisi filme ning korraldatakse plakatikonkursse,“ tutvustas Tiigrihüppe Sihtasutuse internetiturvalisuse projektijuht Ilvi Pere.

Eestis korraldab Turvalise  interneti päeva kampaaniat projekti Targalt internetis meeskond. Turvalisele internetikasutusele juhitakse tähelepanu erinevates telekanalites esitatavate videoklippide, Postimehe eesti ja venekeelse teemalehe, üle Eesti toimuvate koolituste ja perepäeva kaudu. Tiigrihüppe Sihtasutus korraldas õpilastele videolugude konkursi, kuhu oodati töid, mis kirjeldaksid olukordi,  milles eri põlvkondade inimesed avastavad digimaailma koos.  Valmis kolm osa laste seas populaarse Jänku-Jussi seiklustest internetimaailmas, milles korratakse üle reeglid lastele arusaadaval moel.

11. veebruaril oodatakse kõiki alates 13.00 Lindakivi kultuurikeskusesse Tallinnas, kus toimub Targalt internetis perepäev. Põnevaid tegevusi jagub nii suurtele kui väikestele internetikasutajatele: kohal on veebikonstaabel, kaasa saab lüüa QR-koodidel põhinevas viktoriinis ja Kinecti mängus. Vaata maailma ja EMT meeskond jagab nõuandeid mobiilikasutajatele, räägitakse Vihjeliini ja Lasteabitelefoni 116111 tööst, toimuvad teemakohased loengud nii eesti kui vene keeles. Kell 16.00 astub lavale Eesti esindaja 2011. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel Getter Jaani. Perepäev lõpeb kell 17.00.

Kampaania ja perepäev toimuvad projekti Targalt internetis raames. Lisainfo veebilehel www.targaltinternetis.ee. Projekt Targalt internetis on Euroopa Komisjoni programmi Turvalisem internet osa. Eestis viivad projekti ellu MTÜ Lastekaitse Liit, Tiigrihüppe Sihtasutus, Politsei-ja Piirivalveamet, Sotsiaalministeerium ja MTÜ Eesti Abikeskused.

Turvalise interneti päeva koduleht on www.saferinternetday.org.

1. Käisid oma kirju lugemas sel ajal, kui olid ühendatud avalikku krüpteerimata WiFi võrku. Sellises võrgus liigub su postkasti kasutajanimi ja parool lahtise tekstina, spetsiaaltarkvara abil saab seda hõlpsasti pealt kuulata ning edasiseks kasutamiseks salvestada. Kui kasutad veebipõhist postkasti, saab niisuguses võrgus salvestada sinu sessiooniküpsise ning kasutada seda su postkasti avamiseks mõnes teises arvutis.

Avalikus võrgus tuleks võimaluse korral kasutada VPN-i (krüpteeritud võrguühendus sinu arvuti ja mõne usaldusväärse serveri vahel), samuti võiks olla krüpteeritud sinu postiserveri ja meilikliendi vaheline võrguliiklus.

2. Käisid oma kirju lugemas avalikus või muus võõras arvutis. Mõni aasta tagasi uuriti hotellide fuajeedes asuvaid üldkasutatavaid arvuteid ning enamikus neist leiti klahvinuhk. Võõras arvuti aga võib olla lihtsalt seadistatud kasutajanimesid ja paroole meelde jätma – see on üldlevinud mugavusfunktsioon, mis aga võib pöörduda pahaaimamatu külalise vastu.

Katsu vältida oma mistahes kasutajanime ja parooli sissetoksimist võõrasse arvutisse, isegi kui need pole sinu postkasti omad – me kõik teame, et laisk nagu sa oled, kasutad sa sama parooli nagunii ka igal pool mujal. Hädaolukordade eest pole me aga keegi kaitstud, seega vaheta oma salasõna kohe, kui jälle turvalisse arvutisse tagasi jõuad.

3. Sinu arvutisse on sattunud pahavara. Nuhkvara edastab sinu arvutist leitud kasutajanimed ja salasõnad etteantud aadressile või salvestab need sel hetkel, kui sa need ise sisse toksid. Samuti võib pahavara kuvada su tavapärase veebipostkasti asemel sellega äravahetamiseni sarnast, kuid siiski võltsitud avalehte, kuhu sa oma kasutajanime ja parooli ise sisse toksid.

Kasuta töötavat viirustõrjet, jälgi, et su operatsioonisüsteem installeeriks regulaarselt turvapaiku ning uuenda oma brauserit, kui uuem ja turvalisem variant välja tuleb. Veebilehitseja võiks varustada ka turvapluginatega, mis hoiatavad võltsitud või muidu kahtlaste saitide eest ning ei lase pahatahtlikel skriptidel käivituda.

4. Jätsid oma arvuti sisselogituna ning automaatselt rakenduva ekraanisäästjata ripakile. Piisab mälupulgast ja paarist minutist, et sinu postkasti koopiaga minema jalutada. Arvutisse salvestatud salasõnade kaasavõtmiseks kulub veel vähem aega.

Väga paranoiliseks minna muidugi ei maksa, kuid kuldne põhimõte: “Lahkudes kustuta valgus!” kehtib ka arvuti puhul.Vähim, mida sa teha saad, on seadistada oma ekraanisäästja mõistliku ajavahemiku järel sisse lülituma ja uuesti töölaua kallale pääsemiseks parooli küsima.

5. Sinu parooli teab veel keegi peale sinu. Statistika väidab, et tervelt kolmandik arvutikasutajaid jagab salasõnu oma lähedastega. Samuti võivad postkastile ligi pääseda töökaaslased, IT tugi või lihtsalt tuttav, kellel palusid uurida, miks su arvuti korralikult ei tööta.

Parool on isiklik, ära jaga seda mitte kellegagi. Ja katsu erinevate teenuste ja rakenduste jaoks mitte kasutada samu paroole.

6. Sul on liiga lihtne salasõna. Ehk siis selline, mis koosneb sinu ees- ja/või perekonnanimest, lihtsast numbrikombinatsioonist, sinu auto numbrimärgi tähe- ja numbrikombinatsioonist, sinu laste või lemmiklooma nimest või enamlevinud vandesõnadest.  Või midagi selle nimekirja valikust.

Paroolihaldus aitab sind keerukamate salasõnade loomisel ja meeldejätmisel, kasuta ka oma isiklikku fantaasiat.

7. Su salaküsimuse vastus on lihtsasti äraarvatav. Või guugeldatav. Väidetaval liiga lihtsa turvaküsimuse abil murti sisse mitmete ookeanitaguste kuulsuste, sealhulgas presidendikandidaat Sarah Palini isiklikesse postkastidesse avalikes meilserverites.

Kui sinu kasutatav server lubab, koosta oma salaküsimus ise – nii on võimalus, et keegi selle ära arvab, oluliselt väiksem.

8. Sa printisid kõik oma kirjad ise välja ning jätsid need kontoris lauanurgale vedelema.

Tundub, et sa ei ole e-kirjavahetuse mõttest päriselt aru saanud. Meie ühise planeedi heaks võiksid nüüd vähemalt paar puud istutada.

Valeri küsib

„Küsimus siis selline, kui ma olen kettad poolitanud, siis mis viisil ma poolitatud kettad, taas üheks tervikuks saan“

Vastus:

Valeri tähelepanek on õige! Kui kasutada programmi MiniTool Partition Wizard Home Edition, siis see tasuta versioon ei võimalda tõepoolest kettaid taas kokku liita vaid selleks tuleks osta selle programmi tasuline litsents. Ent selle taha asi seisma ei jää.

Free EaseUS^® Partition Master Home Edition

Arvutisse tuleb paigaldada teine väga hea partitsiooni haldusprogramm, mille leiab www.partition-tool.com kodulehelt. Kuna paigaldusfailini jõuaks Download.com lehelt, mis ei tööta juba ammugi, siis mõtekam oleks EaseUS installer arvutisse tõmmata kas Softpediast või “Major Geeks.com“ failijagamissaitidelt.(Paigaldamine on näidatud allolevas videos).

Tasuta EaseUS Partitioni abil saab nii ketast poolitada kui ka hiljem taas seda poolitatud ketast uuesti C-kettaga kokku liita ehk ühendada. Kõik toimingud ja operatsioonid, mida selleks tuleb teha, on näidatud videos.

Lisaks on videos näidatud ka see, kuidas kontrollida kettaid vigade suhtes üle. Põhimõte on selline, kui teete kõvakettale (ketastele) stressi testi, siis rohelise märgiga täpikesed näitavad, et kõvaketas on vigadeta, kuid kui nende roheliste täppide sisse poeb ka mõni punase märginguga ruuduke, siis on kõvakettal mõned sektorid kahjustatud ning tuleks hakata aegsasti mõtlema andmete kiirele varundamisele.

Tasuta EaseUS Partitioni abil saab veel defragmentida (Defragment) ketast, kloonida ketast (Clone Disk Wizard) teisele arvutis olevale kõvakettale, kopeerida partitsioon (Copy Partition Wizard) jaotamata kettale, formaatida (Format) ehk kustutada andmed virtuaalkettalt (ketastelt), kustutada ebavajalikke kettaid (Delete), peita partitsioon (Hide Partition), hävitada taastamisvõimaluseta andmed virtuallketastelt (Wipe Partition), taastada kadunud või kogemata kustutatud partitsioone (Partition Recovery Wizard) jne. Kuid sellest kirjutan teine kord. Allolevas videos on vastus peamisele Valeri poolt küsitud küsimusele.

Programm sobib operatsioonispüsteemidele Win XP/2003/08/Vista/Windows7, 32bit ja 64 bit süsteemidele.

Video:

Resize or Merge Local Disk C – Best Free… by arvutiturve

Kui kasutajal oli arvutis ainult üks füüsiline ketas (ehk Local Disc C:),  siis oleks parem, kui arvuti ainuke partitsioon oleks juba varem ettenägelikult poolitatud kaheks ehk siis põhiketta C: kõrvale oleks moodustatud teine, virtuaalne tagavaraketas D:. Sinna saab alati vajalikke andmeid varundada juhuks, kui põhipartitsioon üles ütleb või sinna näiteks opsüsteem uuesti peale tuleb lasta.

Kui ostate poest lauaarvuti, siis tavaliselt ongi sellel ainult üks füüsiline ketas, mis ei ole jagatud erinevateks loogilisteks ketasteks.Ka Windows installeerib end vaikimisi ühele loogilisele kettale, nii e opsüsteem ja kasutajate failid on samas kohas ning juhul, kui Windowsi installatsioon saab rikutud, kaovad ka kasutajate andmed.

Sellepärast on hea mõte teha ühest füüsilisest kettast kaks (või rohkem) virtuaalset ketast, millest ühel on opsüsteem, teisel kasutajate andmed ja muud olulised asjad. Muide, paljudel arvutitel on niisugune virtuaalne ketas juba olemas. Tüüpiliselt asuvad sellel arvutile kaasa pandud opsüsteemi ja rakendusprogrammide installatsioonifailid, arvuti riistvara draiverid ning diagnostikavahendid, virtuaalketta maht on tavaliselt umbes 50 – 100 MB.

Hiljuti näiteks toodi mulle  üks arvuti, millel Windows enam ei avanenud, sest operatsioonisüsteem oli kapitaalselt rikutud. Päästsin vajalikud failid, kuid opsüsteemi uuesti installeerimise käigus tegin kettale kohe ka teise virtuaalse ketta, kus omanik  saab nüüd turvaliselt oma olulisi faile hoida. Kuid see eeldab kõvaketta seniste partitsioonide kustutamist ja üleformaatimist, mille käigus loomulikult kustutatakse kõik kõvakettal olevad andmed. Õnneks on saadaval ka selliseid tööriistu, mille abil saab virtuaalkettaid juurde tekitada (ja kustutada) ning nende suurust muuta, ilma et neid tuleks eelnevalt ära kustutada.

MiniTool Partition Wizard Home Edition

MiniTool Partition Wizard Home Edition 7.0 sobib ühe partitsiooni ehk ainukese arvutis oleva kõvaketta jagamiseks ehk poolitamiseks kaheks või enamaks kettaks operatsioonisüsteemidele Windows XP, Vista ja Windows 7, kõik nii 32 bit kui 64 bit süsteemid. Tasuta kasutamiseks on ta ainult kodukasutajatele, firmad ja ettevõtted ei tohiks seda programmi kasutada.

Tasuta versioon ei paku küll kõiki võimalusi, mis programmi funktsioonides on näidatud, kuid kõige vajalikum, millest kodukasutajale piisab täiesti, on olemas.

Kuna eessõna läks väga pikaks, siis lisavõimalustest, mis programm pakub, lugege Partition Wizard Home Edition kodulehelt lisaks.

Kuidas programmi arvutisse tirida, on näidatud allolevas videojuhendis. Igaks juhuks lisan ka alternatiivne allalaadimisligi – http://www.snapfiles.com/get/pwizhome.html.

Ka see on videos näidatud, kuidas programmi abil ühe ketta kõrvale teha teine ketas. Kõige peamine on, et järgite ise juhiseid, mida programm annab – tuleb näiteks kolm korda arvuti restardile ehk taaskäivitamisele viia. Ja kui kasutate teatud funktsioone, siis ükski operatsioon ei alga automaatselt vaid peate valima programmi vasakust nurgast Apply. Ning siis, kui olete teise ketta moodustanud (Create), siis kindlasti valige ka Format, sest muidu ei pruugi teil õnnestuda faile sellele tagavarakettale tõsta – ka videos on näidatud see protsess.

Iga arvutikasutaja peab ise otsustama, kui suuremahuliseks ta jätab ketta C operatsioonisüsteemiga (Primary – Active & Boot & System) ja uue moodustatud tagavaraketta D (Logical).  Kui näiteks Raunol on kõvaketta suurus 500GB ja suure mänguhuvilisena mängib ta arvutimänge, millest mitmed on isegi kuni 2GB suurused, siis tal oleks hea ketas lihtsalt poolitada 250GB + 250GB. Siis on ruumi nii mängudele kui ka tagavarakettal on ruumi, kuhu saab ta kasvõi oma mängude paigaldusfailid tagavaraks paigutada, loomulikult ka suures koguses muusikat, pilte ilusatest tüdrukutest   ja olulisi dokumente või filme.

Kui aga kasutaja ei mängi mahukaid mänge ega tiri failivahetusprogrammide abil korraga suurtes kogustes mitmesuguseid faile arvutisse, siis parem oleks, kui ta tagavaraketas oleks suurem, sest igasuguseid vajalikke faile, mida tahaks alati alles hoida, koguneb aja jooksul rohkesti. Seda ütlen oma kogemustest. Näiteks mina olen oma arvuti 250GB ketta jaganud nii, et primaarsel kettal C olen mahuks jätnud vaid 100GB ja tagavarakettale D 150GB, kusjuures see ketas on mul juba otsast otsani täis aastatega kogunenud vajalikest failidest. Pean uuesti C-kettalt ruumi suurendama D-ketta jaoks.

Juhul, kui mõnel kettal tekib ruumipuudus ja teisel on seda rohkem, siis saab kettamahtu vähendada jooksvalt täpselt samuti nii nagu on videos näidatud uue ketta moodustamine – kasutage lihtsalt samamoodi liugurit ketta suurendamiseks-vähendamiseks ja järgige juhiseid.

Ülejäänud on kõik näidatud allolevas videos:

Resize or split one hard disk into two parts… by arvutiturve

Sellest, kuidas öelda Windowsile, et kasutajate kataloogid on nüüd mujal kui loogilisel kettal C:, räägime mõnes järgmises postituses.

Tõepoolest, arvuti viirustõrjeprogramm oli juba pikka aega uuendamata ning failisüsteemi oli peitu pugenud ka kuus erinevat troojalast. Iseenesest oli muidugi hea, et nood maha tapetud said, kuid antud juhul polnud arvuti kokkujooksmise süüdlaseks mitte pahavara.

Sellessamas Safe Mode‘is (kui arvuti seda käivitamisel ise välja ei paku, tuleks Safe Mode‘i sisenemiseks enne Windowsi käivitumist hoida all F8 nuppu) otustasin muuhulgas lasta arvutil kontrollida ka kõvaketta korrasolekut. Selleks tuleks avada kõvaketta atribuudid:

ning sealt funktsioon Kontrolli kohe:

Tõsi, koheselt ketast kontrollima ei hakata, see toiming palutakse ajastada arvuti järgmiseks käivituseks:

Pärast arvuti taaskäivitamist kontrollitigi arvuti failisüsteem ning kõvaketas üle ning leiti sealt neli vigast kohta. Kolm neist asusid just seal, kus Windows hoiab oma süsteemifaile. Kõvaketta tervetele sektoritele jäänud süsteemifailidest piisas küll arvuti hädapäraseks käivitamiseks, kuid mitte Windowsi normaalseks tööks.

Ehkki kettakontrolliprogramm suutis kõvaketta vigastes sektorites asunud olulised failid taastada, need tervetesse sektoritesse ümber kirjutada ning vigased kohad edasiseks kasutuseks kõlbmatuteks märkida, ei tasuks siiski arvata, et sellega on probleem lahendatud ning arvuti nüüd korras. Jah, masin käivitub nagu ennegi ja avanev pilt on täpselt selline, nagu harjunud olete, kuid enne mistahes pakiliste tööde kallale asumist, isegi enne Facebookis hõiskamist, et olete nüüd jälle arvuti kaudu kättesaadav, tuleks võtta kas DVD plaat, mälupulk või väline kõvaketas ning arvuti kõvakettale salvestatud kõigist olulistest andmetest varukoopia teha. Sest kui kõvaketas juba mõnest kohast rikki on läinud, on väga hea võimalus, et edasise kasutamise käigus hakkab vigaseid kohti tekkima üha rohkem.

Kui teil on plaan sellist arvutit edasi kasutada, tuleks kõvaketas muidugi välja vahetada. Andmete varundamisest ei pääse te aga niikuinii.

Viimaseid peetakse turvalisemaks kui korduvkasutusega koode – isegi juhul, kui kurjamid suudavad ühekordse koodi salaja kopeerida, ei saa nad seda ju hiljem kasutada. Antud juhul aga saavad ohvrid kirja, milles palutakse klikkida kirjas antud lingil, et kinnitada andmeid panga aastaülevaate jaoks. Klikkijad suunatakse leheküljele, mille tekst ja kujundus on kopeeritud panga enda leheküljelt. Pärast kasutajatunnuse ja püsiparooli sisestamist palutakse kliendil kaks minutit oodata, misjärel küsitakse ühekordset koodi ja tänatakse kulutatud aja eest.

Pole vist tarvis lisada, et panga omale sarnanevat kodulehekülge serveerib hoopis Prantsusmaal töötav server ning seda kahte minutit kasutatakse sisselogimiseks pärispanka.

Ka Eestis tegutsevate pankade klientidel poleks paha meeles pidada, et pank ei küsi kunagi tavalises e-kirjas klientide isiku- ega juurdepääsuandmeid. Samuti ei tasu kunagi klikkida niisugustes kirjades olevaid linke – need ei pruugi teid viia sugugi sellesse serverisse, mille nimi neil kirjas.

Selleks puhuks on olemas veebisait ismycreditcardstolen.com, kus saab oma kahtlusi kontrollida. Teenus ei maksa midagi ning on täiesti turvaline (sest kiri veebisaidil ju ütleb nii).

Loodetavasti ei ole Arvutikaitse lugejate hulgas selliseid, kes nüüd pakutud veebivormi oma õiged krediitkaardiandmed sisestasid. Tegemist on nimelt näitliku õppevahendiga, mis selgitab, kui lihtsalt võib internetis pettuse ohvriks langeda. Ülalviidatud veebisait võinuks ju vabalt kuuluda petistele, kes “kontrollimise” ettekäändel krediitkaardiandmeid koguvadki. Sarnaselt on ju lollitatud ka neid, kes on tahtnud kontrollida, kes nende sõpradest on nad Messengeris blokeerinud, või jäänud uskuma äkitselt lahtihüpanud akent, mis väidab olevat leidnud nende arvutist 32 viirust ning soovitab tungivalt osta Antivirus 2011 või analoogse toote.

Tuletan veelkord meelde: enne, kui sisetate veebivormi oma salasõna, krediitkaardiandmed või muud tundlikku teavet, heitke pilk korraks aadressiribale. Kas nimi seal on ikka selle saidi oma, mida arvate parasjagu külastavat? Ilma arusaamatute lisandusteta, nagu näiteks paypal.com.noname.cc? Ja kas aadressirea ees on ikka https, mitte lihtsalt http?

Seda aga, kas krediitkaardiandmed äkki ilma peale rändama pole läinud, näeb ikkagi eelkõige kaardiväljavõtet kontrollides, vargusekahtluse korral aga on kõige õigem suhelda kaardi välja andnud pangaga.

Edu vastamisel!