Nüüd ametlik: “pilves” hoitavad andmed ongi samahästi kui avalikud

Vaatamata inimõiguslaste protestidele võttis Ameerika Ühendriikide Kongress 22. märtsil koos riigieelarvet kinnitava seadusega vastu nn CLOUD Act’i, mis võimaldab Ameerika valitsusel nõuda pilvepõhiste teenuste pakkujatelt nende klientide poolt “pilves” hoitavaid andmeid sõltumata andmete säilitamise geograafilisest asukohast ning jagada neidsamu andmeid teiste valitsustega. Väidetavalt pole andmete väljanõudmiseks enam vaja isegi kohtu luba.

Näiteks Microsoft saatis juba 23. märtsil välja teavituse, et muudab oma teenuselepet – kasutajatel on võimalik sellega mitte nõustuda 1. maini 2018 – kui te selle ajani pole loobunud Microsofti teenuste (Hotmail.com/Outlook.com, Skype, OneDrive ja teised) kasutamisest, olete muuhulgas nõus, et

“Kasutame võimalust teie isikuandmetele ning sisule (nagu teie meilisisu saidil Outlook.com või privaatsete kaustade sisu OneDrive’is) juurde pääseda, neid edastada, avaldada ja säilitada, kui usume, et see on vajalik järgmiseks:

  1. et järgida asjakohaseid seadusi või vastata juriidilisele protsessile (sh õiguskaitseorganite ja valitsusasutuste taotlusele);”

Rõhutan – ei maksa arvata, nagu oleks Microsoft kuidagi eriti kuri või ainus omataoline – pigem on nii, et kohtuprotsess, milles Microsoft kaitses valitsuse eest oma klientide andmeid, tõigi kaasa ülalviidatud seaduse läbisurumise.

Arvutikaitse ei hakka ennustama, kuidas see kõik varsti kehtima hakkava andmekaitse üldmääruse valguses mõjutab pilveteenuste edaspidist kasutust Euroopas (võimalik, et väga paljud asutused ja ettevõtted peavad vahepeal pilve kolitud andmed sealt nüüd kiirkorras tagasi kolima), kuid tavakasutaja seisukohast on oluline teada, et Ameerika firmade nagu Google, Facebook, Dropbox, Apple jne jne poolt ligipääsetavatele andmetele saavad nüüd täiesti ametlikult juurde ka Ameerika Ühendriikide valitsusasutused ning lisaks neile ka mõned teised, seni veel täpselt määratlemata riikide valitsusasutused.

Ja ega selle vastu suurt muud teha olegi kui järgida sellesama Microsofti soovitust – kui asjade niisugune korraldus teile ei sobi, hoiduge oma andmete “pilve” üleslaadimisest.

 

Tsensuurist ja lapsporno filtreerimisest

Märgid osutavad, et Eestis tekib väga varsti võimas eurosurve lapsporno filtreerimisele Internetis. Tegemist on emotsionaalse ja erakordselt  eel-laetud teemaga. Euroopast pealesurutav pedohüsteeria meem rõhub mitte niivõrd intellektile (kainele mõistusele), kui on suunatud inimese normaalsetele põhiinstinktidele – hoolitsusele oma järeltuleva põlvkonna käekäigu pärast ning mandelkeha kaudu tõusvale paanilisele hirmule sellega seoses. Hirm on irratsionaalne ning ulatub tasemeni, kus muidu kultuurne ja seaduskuulekas tavakodanik on oma järglaste abstraktse heaolu nimel valmis rikkuma seadust, piinama ja isegi tapma (neid, kes tema järglaste tulevikku justkui ohustavad). Nulltolerants on meemina küll efektne, kuid nõuab kestvaks pidamiseks suuri ressursse ning jõulisust, mis toodab uusi probleeme.

Käesolev tekst on katse käsitleda internetivabaduse teemat nii neutraalselt kui võimalik, eelkõige osutades just internetitsensuurist lähtuvatele olulistele ohtudele ühiskonna suunal. Neil, kellele pakub huvi vaid klassikaline pedofiiliateema,  soovitan guugeldada ja lugeda näiteks Pille Alaveri selleteemalisi kirjutisi. Et mitte korrutada tsensuurifiltritele meelepäraseid sõnu ega portaalile kurja kaela tõmmata, asendame allpool “lapsporno” lühendiga CP või LP.

Olen sisimas pikalt kaalunud, kas valida enesetsensuur ja suhteline ohutus või siiski tõstatada ühiskonnale ülioluline teema. Seega olen teadlik mõningatest riskidest, sh võimalikest isiklikest rünnakutest, mis tabuteemadel rääkimise ja kirjutamisega paratamatult kaasnevad.

 

Terminoloogia

Tsensuur Internetis – definitsiooni leiab Wikipediast: http://et.wikipedia.org/wiki/Tsensuur_internetis .

Lapsporno (LP) (ning kindlasti mitte lasteporno) – definitsioon, sedakorda ingliskeelsest Wikipediast: http://en.wikipedia.org/wiki/Child_pornography .

CAM – (child abuse materials) – kriitikakindlaks disainitud filosoofiline termin, seostab kujutised automaatselt kuritööga (sõltumata, kas sel seosel on faktiline kinnitus)

 

Tsensuur

Tsensuuri olemust kirjeldab hästi Iivi Masso oma Diplomaatia-artiklis (lõpulõik). Ta nendib, et idaeurooplastena peaksime toetuma oma “õige tsensuuri” kogemusele N.Liidu ajastust (lääne-eurooplastel säärast kogemust pole), seetõttu peaksime ka hästi tunnetama, millist alandust tsensuur autorile tähendab ning lõppkokkuvõttes peaksime pehme tsensuuriga mitte kaasa minema.

Internetitsensuur võib lühidalt seisneda järgmistes alamtegevustes:

  • saidi mitteregistreerimine, näiteks nime, omaniku või omaniku ühiskondliku staatuse alusel, või keelamine
  • võrguliikluse filtreerimine (eufemism, näiteks Suur Hiina tulemüür .CN)
  • võrguliikluse blokeerimine (eufemism)
  • võrguliikluse keelustamine (veel üks eufemism)
  • URL (ehk lingi) publitseerimise keeld (Torrent, .NL)
  • kriminaalne jälitamine erinevatel (sh “lambist leitud”) ettekäänetel (Julian Assange,  David Miranda)
  • totaalne suhtlemiskeeld “vastalistele” isikutele (Barret Brown – http://www.theguardian.com/world/2013/sep/04/barrett-brown-gag-order-us-government)
  • ajalehetoimetuste rüüstamine (http://www.theguardian.com/world/2013/aug/20/nsa-snowden-files-drives-destroyed-london) ja ähvardamine
  • Ründed vastaliste isikute suhtluskanalitele (NSA, PRISM, NIST standardid, meeldusseadused)
  • Reputatsiooniteenuse (millele tsensuur tugineb) mürgitamine

Loetelu ei ole ammendav ning keskendub elementidele, mis tavatsensuurist erinevad. Ülalloetletud töövõtted on tegelikult infotsensuuri (kui põhimõiste) erinevad alamtehnoloogiad. On oluline aru saada, et tsensuuri eesmärk, läbiviija ning tehniline meetod on üksteisest küllaltki sõltumatud ning eraldi käsitlust nõudvad tahud.

Väide:  CAM/LP ei ole iseseisev tehniline meede, vaid internetitsensuuri alamosa. Viitame allikatele:

 

 

Tsensuuri poliitilised tagajärjed

Tsensuuri sisseseadmisel on kaks aspekti:

  1. poliitiline tahe. Teisisõnu: kes, mis rahaga ning mis otstarbel selle sisse seadis. LP filtreerimise initsiatiivi puhul neid vastuseid pole, initsiatiiv sageli lähtub “kodanike komiteelt” või varju jäävalt rahastajalt.
  2. moonutused, mis inimeste infoväljas tsensuuri tagajärjel tekivad – sh ründed net neutrality printsiibile. USA’s tekitab see konflikti Põhiseaduse mõnede punktidega, võivad kaasneda ründed isiku õiguste väga erinevatele aspektidele.

Net neutrality on tähtis mõiste, selle eest seisab näiteks Piraadipartei, mistõttu on oluline aru saada, mida see mõiste tähendab.Allikad:

 

Tsenseerimise objektid

Alljärgnevalt loetelu infost, materjalidest ja objektidest, millistel on eriti kõrge võimalus langeda internetitsensuuri objektiks:

  • konkurendi reklaam
  • allalaadimiskiiruste ja abonenditasu sõltuvus sisust ja pakkujast (traditsiooniline Net Neutrality diskursus piirdub sellega)
  • koopiaõigus (sh PirateBay/Torrent: riigid, kus hetkel tsenseeritakse: .IR, .KP, .UK, .NL .BE, .FI, .DK, IT, IE)
  • LP/CP, CAM (US, EU jt)
  • holokausti eitamine (mitmed EU riigid)
  • homo- või antihomo saitide filtreerimine (erinevad riigid käituvad siin vastupidiselt)
  • poliitilised vastased, sh Wikileaks
  • ususaitide tsenseerimine, sh abordivastasus
  • vastase poliitikasaidid
  • terrorism ja “terroristlikud materjalid”, mida iganes see parasjagu ei tähendaks (klassika: Terroristi käsiraamat, eriteenistuste käsiraamatud. Sisuliselt tehnoloogiaõpikud)
  • ülikõhnumisele või enesetapule “kaasaaitav” info
  • narkoinfo, mis pole ametliku prekursoriga kooskõlas
  • ..

Loetelu täiesti ilmselt ei ole ammendav, palun kommentaatoritel täiendada. Põhiküsimus tsensuuri puhul on mingi jõu poolt võetud “õigus” kitsendada kõigi ülejäänute infovälja. Legitimeerimiseks sobivad mitmesugused teooriad sellest, kuidas keskmine inimene muutub keelatava info mõjul muidu ise terroristiks, pedofiiliks või rahvavaenlaseks.

 

Põhjuste ristkasutus

Mõnikord filtreeritakse Internetti nn vale lipu alt. St avalikult öeldakse välja üks põhjus, tegelikud motiivid on mujal. Osa selle grupi näiteid tekib ka lihtsalt bardakist ja korraldamatusest ning on küllalt raske eristada, millal oli tegu tahtlusega ning millal inimliku veaga:

 

Internetiliikluse monitoorimise liigid

  • monitooring – s.t. jälgitakse, kogutakse andmeid, tehakse taustatööd (sh korjatakse kompromaati/tõendeid), kuid ei sekkuta
  • sekkumise ulatus liigiti:
  1.    muudetakse ressurss olematuks/kättesaamatuks (blokeerimine, filtreerimine)
  2.    suunatakse kasutaja valele ressursile (sama sisuga või ka hoopis erineva sisuga)
  3.    sekkutakse viisil, mis pole ilmne (st mille ulatus on salajane)
  4.    sekkutakse viisil, mille põhjal isik mõistab, et sekkumine leidis aset
  • Sekkumise sügavus:
  1. aadressandmed (IP)
  2. metaandmed (isikusamasus, eelnev ajalugu, DNS info)
  3. content ehk sisu (näide SSL sertifikaatide vargus  koos MitM juurutamisega, krüpto lõdvendamine eesmärgiga tsenseerida isegi krüpteeritud sidet. Teisisõnu, sooritatakse DPI (deep packet inspection) igale paketile.
  4. sekkumine toimub mitte võrgukihis, vaid füüsilises maailmas, näiteks kohtukutse või SWAT tiimi vahendusel.

Loomulikult on võimalikud kompleksmeetmed, kus näiteks luuratakse kogu aeg, kuid 15 korda blokeeritakse ja seejärel kuvatakse legaalähvardus. Teatud juhtudel muutub sekkumise sügavus väga oluliseks, sest on vaks vahet, kas kasutaja nõudles HTTP GET päringu abil LP saidi konkreetset alamlehte, või ta pöördus IP poole, millel hostitakse sadu saite, sh vaid üht teadaolevat LP saiti.

Erijuhtudel ühendatakse tsensuur infosõja muude liikidega (hall propaganda), sellise käsitluse puhul on alust eeldada võimekat, sihikindlat ning majanduslikult sõltumatut vastast. Hetkel süvenemata mainime ära, et mõne delikaatse arutlusteema kadumine ühiskonnast saavutatakse vahel mitte selle keelustamise, vaid muude moodsate infosõja viisidega – vt Kranaat.

 

Reputatsiooniotsuste  allikad

Reeglina tsensor reputatsiooniotsusi ei põhjenda; ei ette, ega tagajärele. Tsensuuri iseloomustab asjaolu, et tema piirangute ulatus pole enamasti selge (Glavlit – vene keeles).  Tsensor sooritab tsenseerimisakte, mille ulatus ja kogus pole avalikud. Interneti automaat-tsensuuril on veel üks omadus – sealseid reputatsiooniotsusi sooritab enamjaolt robot, mistõttu need peavad tuginema “Tõe” välisele allikatele:

  • riiklik pedokujutiste andmebaas (väidetav viis, kuidas LP filtreerimine Põhjamaades toimub)
  • riiklik register (Venemaal, Jedinõi Registr Zapreštšonnõh saitov)
  • riigiasutuse (EMTA) mingi selgusega ja avalikkusastmega väljendatud tahe (asuti ametlikult avaldama pärast arvukaid lekkeid)
  • identifitseerimatu algallikas, enamasti erafirmade konglomeraat, võimalik riigi mõningase osalusega.

 

Ühiskondlikud seosed

 

Internetitsensuuri ükskõik missugune alamliik ei ole käsitletav eraldi kogu ülejäänud ühiskonnakorraldusest. Näiteks internetikasiinode filtreerimine Eestis on põhjustanud arvukaid muigeid ja ebameeldivaid küsimusi Eesti suunal. Misiganes materjalikategooriat piiratakse, igal juhul tekivad ühiskonnas infosfääri kõverdumised ja kompensatsioonimehhanismid (nagu N.Liidus SamIzdat). Nii näiteks LP piiramisel vastav tööstus professionaliseerub ning läheb üha rohkem põranda alla. Kogemustega politseinikud teavad, et mistahes kuriteoliigi vastu võitlemine on nullsummamäng ning liiga jõuliselt võideldes saadakse hoopis vastupidine tulemus.

Mitteammendav loetelu asjaoludest, millega tuleb Eestis internetitsensuuri juurutades arvestada. Osad neist on üldisemad mured, osad LP spetsiifilised:

  • Meie poliitkultuuri oludes ülisuur risk, et kui tsensuuri ja nuhkimist võimaldav taristu kord luuakse, siis kellelgi tekib poliitiline soov seda taristut taaskasutada oluliselt erinevaks otstarbeks (sh vale lipu alt). Rahvakeeli öeldult, kui sauna aken kord puruks, siis saunas on külm igal juhul.
  • Eesti kui internetivabaduselt riik nr 1 maailmas. Kas ka pärast muudatust?
  • ITU’s jätkuvad diskussioonid Interneti poliitiliseks kontrollimiseks (kontrollisoov pole teoreetiline kaalutlus ega piirdu kaugeltki vaid  LP sisuga)
  • Tsensuuritaristu maksumuse küsimused. Kes meie vaeses riigis kannab kulud?
  • LP diskursuse ajalugu (ei ole alati selline olnud, vajaks eraldi artiklit. LP kui võitlussihi skoop on ajas oluliselt teisenenud)
  • Küsimus sellest, et kelle toel ja rahastamisel tsensuuri juurutamine toimub? Qui bono? Kas see on meie endi teadlik valik või tuli see väärtuslik mõte meile välismaalt nagu moodne seksuaalsus ja meelsusseadus?
  • Kas pedofiilia ja failikogumise vahel on ikka see seos, mida väidetakse olevat (vt allpool)?
  • Isedokumenteeruvad kuriteod, vt http://www.minut.ee/article.pl?sid=08/12/04/1327208 (2008.a) Iva: reaalsete kuritegude uurimise asemel on infoajastul kerge ja mugav kalduda nn isedokumenteeruvate kuritööde lõksu.
  • Iseseisvalt mõtlev isiksus märkab märkimisväärseid sarnasusi teiste ülimeemidega, mida on eri hetkedel soovitud juurutada, sh millegi eitamise kriminaliseerimine.
  • Inimeste suunamine nn Darknetti – .onion võrgustikku. Mille tagajärg omakorda oleks juba sellegi filtreerimine.
  • LP levitamise eest karistatakse juba ka lapsi endid.

 

Kuluarvestus

Käesolev on LP internetitsensuuri kuluarvestuse väga ähmane sketš. Loodan, et kommentaatorid täiendavad seda reaalsete numbrite osas:

Ka helikoptervaates on selge, et kuluefektiivsus on katastroofiline. Tsensuuri sisseseadmise soovi saab põhjendada vaid irratsionaalse ülimeemiga, mis ei hooli kuludest.

 

Põhilised riskid

 

  • Väga kitsa ülesande täitmiseks tohutu kulu  (vajab täiendamist numbritega)
  • Luuakse poliitilise ja korporatiivse tsensuuri tehniline aparaat (kuhu hiljem lisandub üha uusi tsenseeritavaid kategooriaid)
  • Muudatused ühiskonda viiakse sisse välissurve ja välisrahastamise abil, poliittehnoloogiliselt viisil, kus enamik ühiskonnast usubki, et õiguste piiramisega tehti head (nn kõva käe sündroom)
  • Erinevad poliitilised jõud kasutavad Kõva Käe sündroomi arveteklaarimiseks ja populismiks (näide 1 , näide 2);

Refereeriksin ka Benjamin Franklini juba viledaks kulutatud väljaütlemist, mille kohaselt see, kes teeb diili ning annab “turvalisuse” nimel ära osa oma vabadust, pole väärt neid kumbagi.

 

Provokatsioon

Karistusseadustiku praegune redaktsioon kriminaliseerib igasuguse pornograafilise teose (sh kirjutise), mis kujutab keelatud ühet. Tõe kriteerium on teatavasti praktika, kuidas oleks järgmise lausega: “Eile 18-aastaseks saanud Peeter ja homme 14-aastaseks saav Mari seksisid omavahel”. KarS § 178. Lapsporno valmistamine ja selle võimaldamine võimaldab täna inimvaenulikku tõlgendust, et nende ridade autori vastu tuleks nüüd algatada kriminaalasi. Elame-näeme.

 

Sisuline diskussioon

Lapsporno filtreerijate esmane ülesanne Eesti ühiskonnas on panna inimesed uskuma, et lapsporno kujutised on ühiskonna ees seisvatest probleemidest kõige olulisem üldse, nii et lõpplahendus oleks iseenesestmõistetav. Selle usu üks olulisi elemente on jätta ühiskonnale  mulje, et taodeldav suhtumine LP kujutistesse on ainumõeldav, et alternatiivsed käsitlused puuduvad, panemaks ühiskonda uskuma, et igaüks, kes ülimeemi mingeid aspekte vastustab, on ülima tõenäosusega ise pedofiil.

Minu kvalifikatsioon kindlasti ei võimalda sisulistel teemadel sõna võtta. Mistõttu piirdun väikse valimiga alternatiivstest linkidest. Igaüks saab ise realiseerida oma õigust infole, kujundada oma veendumusi ja teha omi otsusi  iseseisvalt.

  1. http://www.naine24.ee/2053716/vaata-mis-juhtub-kui-naine-loeb-ja-masturbeerib-samal-ajal  – Selliseid materjale tohib avaldada piiramatult. Need ei ohusta meie lapsi. Või?
  2. http://m.arileht.delfi.ee/article.php?id=50731084 – Porno piiramine internetiarvutites – Tanel Tammet, 1996, ajastust mil LP asemel käibis termin “hard-core”
  3. http://www.alternet.org/story/155284/11_strange,_horrific,_or_just_plain_weird_ways_societies_have_policed_sex_throughout_history  – käsitletava teema üldine ajalugu. Arvukad värvikad näited eri ajastutel piiratud kujunditest.
  4. http://www.ohtuleht.ee/507388 - Mängufilm "Jaht": kui laps ütleb, et süütu mees on pedofiil, siis nii on! | Video | Õhtuleht
  5. http://pinitostranslation.com/2012/05/21/the-case-of-simon-lundstrom/ – Manga – kas LP või kunst? Simon Lundströmi juhtum
  6. http://grahamcluley.com/2013/07/venn-diagram-internet-porn/ – Illustratsioon porno filtreerimise paradigmast Internetis: guugeldamiseks: “porn filter Venn diagramm”
  7. https://twitter.com/KimDotcom/status/243541340535808000Karikatuur  – “Onu Sam võtab Interneti üle”- (c) Kim Dotcom
  8. http://wikileaks.org/wiki/An_insight_into_child_porn – Alternatiivne, peameemist oluliselt erinev käsitlus LP põhjustele
  9. http://schutzalter.twoday.net/stories/5043913/ – Viide piirsituatsioone käsitlevale uurimusele – kas kõik ikka on nii lihtne kui paistab?
  10. http://www.biomedcentral.com/1471-244X/9/43 – See uurimus osutab, et seos seksuaalkuritegude ja LP vahel ei pruugi olla säärane, nagu seda tavaliselt välja käiakse.
  11. http://www.shfri.net/boyandro/andro.pdf  – teaduslik uurimus androfiilia faasist poiste seksuaalarengus
  12. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/21116701  (Pornography and Sex Crimes in the Czech Republic, Diamond M, Jozifkova E, Weiss P., 2010) ja http://www.examiner.com/article/professor-from-hawaii-wants-child-porn-legalized – rünnakud uurimuse autorite vastu
  13. http://www.newswithviews.com/NWV-News/news4.htm – tugev kriitika Saksa valitsuse kasvatuspoliitika vastu
  14. http://falkvinge.net/2012/09/11/child-porn-laws-arent-as-bad-as-you-think-theyre-much-much-worse/ (Rick Falkvinge kriitiline artikkel – kokkuvõttev osa)
  15. http://falkvinge.net/2012/09/07/three-reasons-child-porn-must-be-re-legalized-in-the-coming-decade/ Rick Falkvinge – arutlus kuriteo dokumenteerimise lubamatusest
  16. http://falkvinge.net/2012/05/23/cynicism-redefined-why-the-copyright-lobby-loves-child-porn/ (Rick Falkvinge – arutlus universaalmeemist, mis tapab igasuguse kriitika ja võimaldab alul LP filtreerimisega alustada ning hiljem kõrgemale tõusta)
  17. https://www.arvutikaitse.ee/p2p-vs-pedofiilia/ – P2P vs pedofiilia (siinsamas Arvutikaitses, 2009.a
  18. http://cryptome.org/0003/compendium.pdfJames Roger Brown on laste ülekuulamise juures identifitseerinud teatavad kuritarvituste riskid (lk 23)
  19. http://servv89pn0aj.sn.sourcedns.com/~gbpprorg/judicial-inc/marc_dutroux.htm  – Marc Dutroux skandaal (NB! kui keegi teab sama informatiivset ja vähem antisemiitlikku linki, palun andke teada, vahetan välja)
  20. http://www.youtube.com/watch?v=edK2h5_1b3g&list=PLB8581BA4534763C6 – “Conspiracy of Silence” – USA poistekooli ja ärakeelatud dokumentaalfilmi lugu.
  21. http://www.naine24.ee/792776/indoneesias-plaanitakse-miniseelikud-ara-keelata/ – Moraalsest relativismist

Allakirjutanu siiras soov oli selle kirjutisega saavutada olukord, kus Eesti ühiskonna enamikul poleks enam võimalik silmaklappe ees hoida ega puristidel väita, justkui alternatiivseid käsitlusi ei eksisteeriks või et õieti nagu polegi millegi üle arutleda. Esitatud materjal ei väljenda autori omaenda isiklikke veendumusi ega pruugi olla kooskõlas ühegi endise, praeguse või tulevase tööandja väärtushinnangute või salahirmudega.

 

E-kirjade jälgimine on legaalne nuhkimine



Olen arvamusel, et diskussioon eraelu kaitse üle töösuhetes, on vägagi positiivne. On ju hetkel seda valdkonda reguleeriv seadusandlus üsna vana ja tegelikult on „halli ala“ suhteliselt palju. Näiteks on täielikult reguleerimata töötaja taustakontroll enne tööle võtmist ja tööle võtmise ajal. Mis aga puudutab ettevõtte poolt oma töötajate e-posti jälgimist, siis see on vajalik ja, ehkki servapidi hallis alas, ka juriidiliselt korrektne.

Sisuline külg

Tööandja poolt töötajale kasutamiseks antud vahendid, sealhulgas arvuti, internetiühendus ja e-posti aadress, on tööandja omand. Juhul, kui nendega mingisugune pahandus peaks toimuma, vastutab selle eest tööandja. Loe edasi: E-kirjade jälgimine on legaalne nuhkimine

Kriminaliseeriti identiteedi kuritarvitamine

Muude seadusparanduste hulgas kuulutas meie president THI 27-ndal oktoobril välja nn laseriga lennukipimestamise ja identiteedivarguse seadusmuudatuse (530 SE). Et see allakirjutus toimus Pronksiöö seadusest tingitud kisa-kära õhkkonnas, siis siinkohal kordame üle, mida identiteedi vargus või kuritarvitus üldse tähendab.

Lühidalt kokku võttes – karistusseadustikku tekkis uus paragrahv §157², mille sisu on järgmine:

”§ 157². Teise isiku identiteedi ebaseaduslik kasutamine
Teist isikut tuvastavate või tuvastada võimaldavate isikuandmete
tema nõusolekuta edastamise, nendele juurdepääsu võimaldamise või
nende kasutamise eest eesmärgiga luua teise isikuna esinemise teel
temast teadvalt ebaõige ettekujutus, kui sellega on tekitatud kahju
teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele, või varjata
kuritegu –
karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.”

Hästi lühidalt kokku võttes tähendab uus paragrahv seda, et Jaan Kundla libablogi või  Anu Saagimi libablogi loomise ja pidamise eest saab nüüdsest  kellegi vangi panna küll.

Pisut pikemalt seletades takerdus selliste libasaitide uurimine varemalt sinna taha, et politseil polnud nende lugude suhtes jälitustegevuste õigust. Tüüpiline asjade käik oli, et kui inimene nägi netis oma nimel avaldatud asju mida ta tegelikult ega ikka ei kirjutanud küll, siis viis kodaniku tee kõigepealt politseisse, sealt Andmekaitse Inspektsiooni ning kui mingit juhuslikku pidepunkti ei avastatud, siis jäi tegelik tegija avastamata. Nüüd aga on meil uus seadusesäte.

Seoses sellega mainigem, et §157² asjades on nüüd politseil ka jälitustegevuse õigus.

Kokkuvõttes – libablogide pidajad, värisege!

Kuid muudatus ei puuduta üksnes blogisid. Kui keegi näeb, et tema rate.ee konto on üle võetud ja sealtkaudu tehakse mingeid põhjapanevaid avaldusi, siis on shanss, et pätt ongi juba “teise isikuna esinemise teel loonud temast ebaõige ettekujutuse” ja siis on pätil soolas rahatrahv või kuni kolm aastat kinnimajas.

Seoses sellega: ettevaatust lapsed, kes te olete harjunud oma klassikaaslaste kontosid “pulli pärast” üle võtma, selle äriga on nüüd lõpp – asi on riiklikult kriminaaliseeritud. On pisut raske hinnata, kui populaarne alaealiste hulgas säherdune tegevus täpselt on, aga ilmselt me räägime sadadest juhtumitest aastas.

Ettevaatust, lapsevanemad – teie laste süütu nali kriminaliseeriti ära. Pidage siis oma võsukestele loeng sellest mis juhtub kui võõra isiku kontoga “natuke nalja” teha.

Paraku, nagu Eestis ikka ja tavaliselt, ega siis ükski seadus kohe esimese korraga õigesti välja ei tule, alati jäävad mingid agad. Uue §157² puhul seisneb paratamatu kaasnähtus selles, et kriminaliseeriti mitte üksnes isiku ees- ja perekonnanime väärkasutamine, vaid – kindluse mõttes – identiteedi  kui hoomamatult laia mõiste kuritarvitamine. Mis minu kui mittejuristi hinnangul tähendab, et interneti nickid nagu kiisuke37, MikiHiir ja blabla omavad nüüd kraadi võrra kangemat kaitset kui on kaubamärkidel.

Nimelt, kui kodaniku põhiline identiteet netis on sigalind69 ja ta tunneb, et keegi teine on sama nime kasutamise pluss mõne väljaütlemisega tema mainet rikkunud (näiteks öelnud, p-sse *erakond! – mida tema kunagi ei ütleks), siis muretsejal on alus politseisse minna, avaldus kirjutada ning lasta oma identiteedi väärkasutaja vastutusele võtta. Juristid küll nii mures pole, nad eeldavad, et politseis ja kohtus on mõistlikud inimesed, kes suudavad igal konkreetsel juhul otsustada. Samas, nagu ütles THI ise (küll ühes teises asjas) – “Oluline on ka põhimõte, et karistusseadustik ei saa tegeleda tõenäosusprobleemidega, vaid peab sisaldama õigusselgust eriti selliste tegude suhtes, millega kaasnevad kriminaalõiguslikud tagajärjed,” kommenteeris president Ilves. “Seesugustes küsimustes peab valitsema vastutuse ja mõistete täielik selgus, mida on korduvalt rõhutanud ka riigikohus.” Küsin tsitaadi valguses üle – mis siis ikkagi on identiteet?

Kartaago hävitamise repliigina lisan, et kuivõrd identiteedi kuritarvituse  puhul on nüüdsest võimalik politseitöös kasutada jälitustegevust, siis vähemasti teoreetiliselt eksisteerib võimalus, et võlts-sigalind69 kodust leitakse arvuti, täis piraat-tarkvara ning sekka peoga ka lapspornot. Ning siis pole enam tähtis, mis oli kuritöö esialgne kvalifikatsioon. Arvuti kui töövahend liigub kuudeks ekspertiisi ning paragrahve tuleb kaela päris mitu.

Meenutan – hindamisi vähemalt 40% kodudes on piraat-tarkvara ja muid autoriõiguse rikkumisi nii et maa must, liiatigi, kui majas on mõni mees, siis iga 100 ühiku porno kohta leidub statistiliselt ka 1-2 ühikut lapsporri.

Diskussioon on teretulnud.

Lisainfot [2009-11-04 11:50]:  Martin Paljaku arutlus identiteedist (palju huvitavaid linke).

P2P vs pedofiilia

Kas on võimalik, et täiesti tavaline inimene saab üleöö pedofiiliks? Väidan, et P2P kasutamisel, jah – see on vägagi võimalik. Allpool tuleb juttu järgnevast:

  • Peer-to-Peer failivahetuskeskkonnas võib lapsporno kaela tulla pahaaimamatult (ja tulebki);
  • pedofiilia ja sellega seonduvad mõisted pole ühiskonnas selgeks räägitud, jäme ots on muidukaagutajate käes;
  • hirm pedoparagrahvi alla sattuda takistab inimestel avastatud kuritööst teatamast;
  • sekka muid arutlusi

Tisklaimer: Siikohal on esitatud eraisiku sügavalt isiklikud ning osaliselt alles arengujärgus arvamused, mis üldse ei pruugi kokku langeda eelmiste, praeguste või tulevaste tööandjate väärtushinnagute, arvamuste või korporatiivsete eeskirjadega.

Sõna ise – PEDOFIIL –  on viimasel ajal natuke üle-ekspluateeritud. Iga tegevus, mis vähegi sinnapoole kisub, nimetatakse kohe pedofiiliaks, siis on lugejate kindel huvi tagatud ja lehereklaam müüb masu ajal paremini.

P2P kasutamine on siinkandis üpris levinud, “kõik tirivad” Internetist faile. Neli suurimat P2P kategooriat on tarkvara, filmid, muusika ja porno. Ning pornol omakorda on alamliigid – sh lapsporr ja loomaporr. Loe edasi: P2P vs pedofiilia

Õiguskantsler võitleb rämpspostiga

Eesti uus õiguskantsler on kirjutanud märgukirja majandus- ja kommunikatsiooniministrile, milles tehakse ettepanek Infoühiskonna teenuste seaduse (edaspidi InfoTS) muudatuseks. Õiguskantsleri poolt kirjutatud tekst on asjatundjale väga huvitav, kuid „harju keskmise“ inimese jaoks üsna pikk ja keeruline,  seetõttu tooksin välja selle põhilised punktid.

InfoTS § 6 on kirjutatud ebaselgelt ning see toob kaasa kolm probleemi:

  1. eraisikust rämpsposti saaja on kaitsetu – ta saab kõigepealt pahna kätte ja alles siis on tal võimalus keelduda edaspidise pahna saamisest. Keeldumise korral on tulemuseks enamasti see, et sama saatja enam küll ei saada, kuid järgmine teeb seda jälle.
  2. Kui rämpsposti saadab ISP, siis saab teda karistada, kuid juhul, kui saatjaks on mingi suvaline kingapood, siis neid karistada ei saa, kuna nad ei ole infoühiskonna teenuse pakkujad.
  3. Juriidilise isiku e-posti aadressidele (eesnimi.perenimi@jur-isiku-domeen.ee) võib rämpsposti saata piiranguteta. Kuna EENeti reeglite kohaselt saab ee-lõpuga domeene registreerida vaid juriidiline isik, siis annab see mõningatele innovatiivsematele turundajatele avara tõlgendamisruumi ning võib muuta igasuguse õiguskaitse rämpsposti vastu praktiliselt olematuks

Kuna InfoTS ei ole just kõigeparemini sõnastatud, siis teeb õiguskantsler oma kirjas ettepanekud, milles ta soovitab muuta seadust nii, et:

  1. täpsemalt oleks sõnastatud tingimused, millisel juhul tohib reklaamkirju saata. Eelkõige saaks see toimuda e-posti aadressi omaniku nõusolekul. kusjuures vaikumisi tuleks arvestada, et nõusolekut ei ole antud.
  2. Laiendada seaduse reguleerimisala nii, et rämpsosti saatmisel mitte ISP poolt (näiteks kingapood või ehitusfirma) saaks ka selliseid juhtumeid menetleda ning pahategijaid karistada.
  3. Laiendada seaduse reguleerimisala nii, et ka juriidilisele isikule rämpsposti saatmine oleks reguleeritud ning soovimatu posti eest saaks karistada.

Lisaks eelpool kirjeldatule viitab õiguskantsler veel paarile nii konkreetse teema kui ka minu arvates eesti seadusandlusega üldisemalt seotud probleemile:

  1. Ühte ja sama asja käsitlevad paragrahvid on mööda erinevaid õigusakte laiali, kusjuures on sageli nii, et need paragrahvid ei ole omavahel päris kooskõlas. Tema soovitab kaaluda võimalust, et kogu teema oleks käsitletud ühes õigusaktis.
  2. Euroopa Liidu õigusakti harmoniseerimisel juhtub sageli nii, et EL akti algne mõte läheb kaduma.

Olen samal teemal sõna võtnud seoses isikuandmete kaitse seadusega.

Minu arvates väärib õiguskantsleri algatus igatahes tunnustust ning loodetavasti võtab lugupeetav majandus- ja kommunikatsiooniminister vedu. Igatahes jälgib arvutikaitse.ee teema arengut ning hoiab ka oma lugejaid sellega kursis.