Lapsed, sotsiaalmeedia ja vihakõne

Krister Paris kurdab Eesti Päevalehes, et tema poliitiliste seisukohtade ründamise käigus kasutatakse ka tema laste pilte, mis on kopeeritud tema sotsiaalmeediakontodelt, ning kutsub üles sellist tegevust seadusandlikult ohjeldama.
Poliitilist poolt valimata tuletab Arvutikaitse Kristerile ja teistele meie lugejatele meelde, et teie vaated pole ainus põhjus, mille pärast internetis liikuvad tegelased teie laste vastu huvi võivad tunda. Samuti on internet globaalne nähtus ning suuremale osale internetikasutajatetele Eesti Vabariigi jurisdiktsioon ei laiene. Võimalus perekonnapilte vabalt eksponeerida võib ju olla üks demokraatliku ühiskonnakorraldusega kaasas käivaid väärtusi, kuid elementaarne küberhügieen annab pigem nõu neid väärtusi mitte väga tõsiselt proovile panna – tagantjärele määratav karistus (isegi kui süüdlased leitakse ja nende üle saab kohut mõista) ei tee ju väärkasutust olematuks.
Laste piltide jagamine sotsiaal- ja muus meedias on asi, millele õnnelikud lapsevanemad tavaliselt vastu ei suuda panna, kuid palun vaadake siiski piltide ja albumite privaatsusseaded üle, kui te seda juba teete.

Kuidas toimida, kui avastate, et sotsiaalmeedias avaldatakse ilma teie loata ja/või halvustavas kontekstis pilte ja tekste teist ja teie lähedastest?

Kõigepealt tuleks soovimatust sisust teavitada lehekülje haldajat. Facebookis saab seda teha paari hiireklikiga, väiksemates foorumites või lehekülgedel tuleks kirjutada moderaatorile või muule kontaktisikule. Kui sealt abi või vastust ei saa, tuleks muret kurta mõnele veebikonstaablitest, kel nii sarnaste juhtumite kui ka suurte sotsiaalmeediakeskkondadega asjaajamisel suuremad kogemused. Oma õiguste kaitseks võib pöörduda ka kohtusse, kuid, nagu öeldud, Eesti Vabariigi kohtu võim kehtib ainult Eesti Vabariigi territooriumil.
Ja päris kindlasti saab igaüks meist laste kaitsmiseks ja vihakõne vältimiseks teha vähemalt seda, et me ise lapsi mistahes ebameeldivas kontekstis ära ei kasuta ning ise vihkamist väljendavaid seisukohti avalikult ei tiražeeri.

Tsensuurist ja lapsporno filtreerimisest

Märgid osutavad, et Eestis tekib väga varsti võimas eurosurve lapsporno filtreerimisele Internetis. Tegemist on emotsionaalse ja erakordselt  eel-laetud teemaga. Euroopast pealesurutav pedohüsteeria meem rõhub mitte niivõrd intellektile (kainele mõistusele), kui on suunatud inimese normaalsetele põhiinstinktidele – hoolitsusele oma järeltuleva põlvkonna käekäigu pärast ning mandelkeha kaudu tõusvale paanilisele hirmule sellega seoses. Hirm on irratsionaalne ning ulatub tasemeni, kus muidu kultuurne ja seaduskuulekas tavakodanik on oma järglaste abstraktse heaolu nimel valmis rikkuma seadust, piinama ja isegi tapma (neid, kes tema järglaste tulevikku justkui ohustavad). Nulltolerants on meemina küll efektne, kuid nõuab kestvaks pidamiseks suuri ressursse ning jõulisust, mis toodab uusi probleeme.

Käesolev tekst on katse käsitleda internetivabaduse teemat nii neutraalselt kui võimalik, eelkõige osutades just internetitsensuurist lähtuvatele olulistele ohtudele ühiskonna suunal. Neil, kellele pakub huvi vaid klassikaline pedofiiliateema,  soovitan guugeldada ja lugeda näiteks Pille Alaveri selleteemalisi kirjutisi. Et mitte korrutada tsensuurifiltritele meelepäraseid sõnu ega portaalile kurja kaela tõmmata, asendame allpool “lapsporno” lühendiga CP või LP.

Olen sisimas pikalt kaalunud, kas valida enesetsensuur ja suhteline ohutus või siiski tõstatada ühiskonnale ülioluline teema. Seega olen teadlik mõningatest riskidest, sh võimalikest isiklikest rünnakutest, mis tabuteemadel rääkimise ja kirjutamisega paratamatult kaasnevad.

 

Terminoloogia

Tsensuur Internetis – definitsiooni leiab Wikipediast: http://et.wikipedia.org/wiki/Tsensuur_internetis .

Lapsporno (LP) (ning kindlasti mitte lasteporno) – definitsioon, sedakorda ingliskeelsest Wikipediast: http://en.wikipedia.org/wiki/Child_pornography .

CAM – (child abuse materials) – kriitikakindlaks disainitud filosoofiline termin, seostab kujutised automaatselt kuritööga (sõltumata, kas sel seosel on faktiline kinnitus)

 

Tsensuur

Tsensuuri olemust kirjeldab hästi Iivi Masso oma Diplomaatia-artiklis (lõpulõik). Ta nendib, et idaeurooplastena peaksime toetuma oma “õige tsensuuri” kogemusele N.Liidu ajastust (lääne-eurooplastel säärast kogemust pole), seetõttu peaksime ka hästi tunnetama, millist alandust tsensuur autorile tähendab ning lõppkokkuvõttes peaksime pehme tsensuuriga mitte kaasa minema.

Internetitsensuur võib lühidalt seisneda järgmistes alamtegevustes:

  • saidi mitteregistreerimine, näiteks nime, omaniku või omaniku ühiskondliku staatuse alusel, või keelamine
  • võrguliikluse filtreerimine (eufemism, näiteks Suur Hiina tulemüür .CN)
  • võrguliikluse blokeerimine (eufemism)
  • võrguliikluse keelustamine (veel üks eufemism)
  • URL (ehk lingi) publitseerimise keeld (Torrent, .NL)
  • kriminaalne jälitamine erinevatel (sh “lambist leitud”) ettekäänetel (Julian Assange,  David Miranda)
  • totaalne suhtlemiskeeld “vastalistele” isikutele (Barret Brown – http://www.theguardian.com/world/2013/sep/04/barrett-brown-gag-order-us-government)
  • ajalehetoimetuste rüüstamine (http://www.theguardian.com/world/2013/aug/20/nsa-snowden-files-drives-destroyed-london) ja ähvardamine
  • Ründed vastaliste isikute suhtluskanalitele (NSA, PRISM, NIST standardid, meeldusseadused)
  • Reputatsiooniteenuse (millele tsensuur tugineb) mürgitamine

Loetelu ei ole ammendav ning keskendub elementidele, mis tavatsensuurist erinevad. Ülalloetletud töövõtted on tegelikult infotsensuuri (kui põhimõiste) erinevad alamtehnoloogiad. On oluline aru saada, et tsensuuri eesmärk, läbiviija ning tehniline meetod on üksteisest küllaltki sõltumatud ning eraldi käsitlust nõudvad tahud.

Väide:  CAM/LP ei ole iseseisev tehniline meede, vaid internetitsensuuri alamosa. Viitame allikatele:

 

 

Tsensuuri poliitilised tagajärjed

Tsensuuri sisseseadmisel on kaks aspekti:

  1. poliitiline tahe. Teisisõnu: kes, mis rahaga ning mis otstarbel selle sisse seadis. LP filtreerimise initsiatiivi puhul neid vastuseid pole, initsiatiiv sageli lähtub “kodanike komiteelt” või varju jäävalt rahastajalt.
  2. moonutused, mis inimeste infoväljas tsensuuri tagajärjel tekivad – sh ründed net neutrality printsiibile. USA’s tekitab see konflikti Põhiseaduse mõnede punktidega, võivad kaasneda ründed isiku õiguste väga erinevatele aspektidele.

Net neutrality on tähtis mõiste, selle eest seisab näiteks Piraadipartei, mistõttu on oluline aru saada, mida see mõiste tähendab.Allikad:

 

Tsenseerimise objektid

Alljärgnevalt loetelu infost, materjalidest ja objektidest, millistel on eriti kõrge võimalus langeda internetitsensuuri objektiks:

  • konkurendi reklaam
  • allalaadimiskiiruste ja abonenditasu sõltuvus sisust ja pakkujast (traditsiooniline Net Neutrality diskursus piirdub sellega)
  • koopiaõigus (sh PirateBay/Torrent: riigid, kus hetkel tsenseeritakse: .IR, .KP, .UK, .NL .BE, .FI, .DK, IT, IE)
  • LP/CP, CAM (US, EU jt)
  • holokausti eitamine (mitmed EU riigid)
  • homo- või antihomo saitide filtreerimine (erinevad riigid käituvad siin vastupidiselt)
  • poliitilised vastased, sh Wikileaks
  • ususaitide tsenseerimine, sh abordivastasus
  • vastase poliitikasaidid
  • terrorism ja “terroristlikud materjalid”, mida iganes see parasjagu ei tähendaks (klassika: Terroristi käsiraamat, eriteenistuste käsiraamatud. Sisuliselt tehnoloogiaõpikud)
  • ülikõhnumisele või enesetapule “kaasaaitav” info
  • narkoinfo, mis pole ametliku prekursoriga kooskõlas
  • ..

Loetelu täiesti ilmselt ei ole ammendav, palun kommentaatoritel täiendada. Põhiküsimus tsensuuri puhul on mingi jõu poolt võetud “õigus” kitsendada kõigi ülejäänute infovälja. Legitimeerimiseks sobivad mitmesugused teooriad sellest, kuidas keskmine inimene muutub keelatava info mõjul muidu ise terroristiks, pedofiiliks või rahvavaenlaseks.

 

Põhjuste ristkasutus

Mõnikord filtreeritakse Internetti nn vale lipu alt. St avalikult öeldakse välja üks põhjus, tegelikud motiivid on mujal. Osa selle grupi näiteid tekib ka lihtsalt bardakist ja korraldamatusest ning on küllalt raske eristada, millal oli tegu tahtlusega ning millal inimliku veaga:

 

Internetiliikluse monitoorimise liigid

  • monitooring – s.t. jälgitakse, kogutakse andmeid, tehakse taustatööd (sh korjatakse kompromaati/tõendeid), kuid ei sekkuta
  • sekkumise ulatus liigiti:
  1.    muudetakse ressurss olematuks/kättesaamatuks (blokeerimine, filtreerimine)
  2.    suunatakse kasutaja valele ressursile (sama sisuga või ka hoopis erineva sisuga)
  3.    sekkutakse viisil, mis pole ilmne (st mille ulatus on salajane)
  4.    sekkutakse viisil, mille põhjal isik mõistab, et sekkumine leidis aset
  • Sekkumise sügavus:
  1. aadressandmed (IP)
  2. metaandmed (isikusamasus, eelnev ajalugu, DNS info)
  3. content ehk sisu (näide SSL sertifikaatide vargus  koos MitM juurutamisega, krüpto lõdvendamine eesmärgiga tsenseerida isegi krüpteeritud sidet. Teisisõnu, sooritatakse DPI (deep packet inspection) igale paketile.
  4. sekkumine toimub mitte võrgukihis, vaid füüsilises maailmas, näiteks kohtukutse või SWAT tiimi vahendusel.

Loomulikult on võimalikud kompleksmeetmed, kus näiteks luuratakse kogu aeg, kuid 15 korda blokeeritakse ja seejärel kuvatakse legaalähvardus. Teatud juhtudel muutub sekkumise sügavus väga oluliseks, sest on vaks vahet, kas kasutaja nõudles HTTP GET päringu abil LP saidi konkreetset alamlehte, või ta pöördus IP poole, millel hostitakse sadu saite, sh vaid üht teadaolevat LP saiti.

Erijuhtudel ühendatakse tsensuur infosõja muude liikidega (hall propaganda), sellise käsitluse puhul on alust eeldada võimekat, sihikindlat ning majanduslikult sõltumatut vastast. Hetkel süvenemata mainime ära, et mõne delikaatse arutlusteema kadumine ühiskonnast saavutatakse vahel mitte selle keelustamise, vaid muude moodsate infosõja viisidega – vt Kranaat.

 

Reputatsiooniotsuste  allikad

Reeglina tsensor reputatsiooniotsusi ei põhjenda; ei ette, ega tagajärele. Tsensuuri iseloomustab asjaolu, et tema piirangute ulatus pole enamasti selge (Glavlit – vene keeles).  Tsensor sooritab tsenseerimisakte, mille ulatus ja kogus pole avalikud. Interneti automaat-tsensuuril on veel üks omadus – sealseid reputatsiooniotsusi sooritab enamjaolt robot, mistõttu need peavad tuginema “Tõe” välisele allikatele:

  • riiklik pedokujutiste andmebaas (väidetav viis, kuidas LP filtreerimine Põhjamaades toimub)
  • riiklik register (Venemaal, Jedinõi Registr Zapreštšonnõh saitov)
  • riigiasutuse (EMTA) mingi selgusega ja avalikkusastmega väljendatud tahe (asuti ametlikult avaldama pärast arvukaid lekkeid)
  • identifitseerimatu algallikas, enamasti erafirmade konglomeraat, võimalik riigi mõningase osalusega.

 

Ühiskondlikud seosed

 

Internetitsensuuri ükskõik missugune alamliik ei ole käsitletav eraldi kogu ülejäänud ühiskonnakorraldusest. Näiteks internetikasiinode filtreerimine Eestis on põhjustanud arvukaid muigeid ja ebameeldivaid küsimusi Eesti suunal. Misiganes materjalikategooriat piiratakse, igal juhul tekivad ühiskonnas infosfääri kõverdumised ja kompensatsioonimehhanismid (nagu N.Liidus SamIzdat). Nii näiteks LP piiramisel vastav tööstus professionaliseerub ning läheb üha rohkem põranda alla. Kogemustega politseinikud teavad, et mistahes kuriteoliigi vastu võitlemine on nullsummamäng ning liiga jõuliselt võideldes saadakse hoopis vastupidine tulemus.

Mitteammendav loetelu asjaoludest, millega tuleb Eestis internetitsensuuri juurutades arvestada. Osad neist on üldisemad mured, osad LP spetsiifilised:

  • Meie poliitkultuuri oludes ülisuur risk, et kui tsensuuri ja nuhkimist võimaldav taristu kord luuakse, siis kellelgi tekib poliitiline soov seda taristut taaskasutada oluliselt erinevaks otstarbeks (sh vale lipu alt). Rahvakeeli öeldult, kui sauna aken kord puruks, siis saunas on külm igal juhul.
  • Eesti kui internetivabaduselt riik nr 1 maailmas. Kas ka pärast muudatust?
  • ITU’s jätkuvad diskussioonid Interneti poliitiliseks kontrollimiseks (kontrollisoov pole teoreetiline kaalutlus ega piirdu kaugeltki vaid  LP sisuga)
  • Tsensuuritaristu maksumuse küsimused. Kes meie vaeses riigis kannab kulud?
  • LP diskursuse ajalugu (ei ole alati selline olnud, vajaks eraldi artiklit. LP kui võitlussihi skoop on ajas oluliselt teisenenud)
  • Küsimus sellest, et kelle toel ja rahastamisel tsensuuri juurutamine toimub? Qui bono? Kas see on meie endi teadlik valik või tuli see väärtuslik mõte meile välismaalt nagu moodne seksuaalsus ja meelsusseadus?
  • Kas pedofiilia ja failikogumise vahel on ikka see seos, mida väidetakse olevat (vt allpool)?
  • Isedokumenteeruvad kuriteod, vt http://www.minut.ee/article.pl?sid=08/12/04/1327208 (2008.a) Iva: reaalsete kuritegude uurimise asemel on infoajastul kerge ja mugav kalduda nn isedokumenteeruvate kuritööde lõksu.
  • Iseseisvalt mõtlev isiksus märkab märkimisväärseid sarnasusi teiste ülimeemidega, mida on eri hetkedel soovitud juurutada, sh millegi eitamise kriminaliseerimine.
  • Inimeste suunamine nn Darknetti – .onion võrgustikku. Mille tagajärg omakorda oleks juba sellegi filtreerimine.
  • LP levitamise eest karistatakse juba ka lapsi endid.

 

Kuluarvestus

Käesolev on LP internetitsensuuri kuluarvestuse väga ähmane sketš. Loodan, et kommentaatorid täiendavad seda reaalsete numbrite osas:

Ka helikoptervaates on selge, et kuluefektiivsus on katastroofiline. Tsensuuri sisseseadmise soovi saab põhjendada vaid irratsionaalse ülimeemiga, mis ei hooli kuludest.

 

Põhilised riskid

 

  • Väga kitsa ülesande täitmiseks tohutu kulu  (vajab täiendamist numbritega)
  • Luuakse poliitilise ja korporatiivse tsensuuri tehniline aparaat (kuhu hiljem lisandub üha uusi tsenseeritavaid kategooriaid)
  • Muudatused ühiskonda viiakse sisse välissurve ja välisrahastamise abil, poliittehnoloogiliselt viisil, kus enamik ühiskonnast usubki, et õiguste piiramisega tehti head (nn kõva käe sündroom)
  • Erinevad poliitilised jõud kasutavad Kõva Käe sündroomi arveteklaarimiseks ja populismiks (näide 1 , näide 2);

Refereeriksin ka Benjamin Franklini juba viledaks kulutatud väljaütlemist, mille kohaselt see, kes teeb diili ning annab “turvalisuse” nimel ära osa oma vabadust, pole väärt neid kumbagi.

 

Provokatsioon

Karistusseadustiku praegune redaktsioon kriminaliseerib igasuguse pornograafilise teose (sh kirjutise), mis kujutab keelatud ühet. Tõe kriteerium on teatavasti praktika, kuidas oleks järgmise lausega: “Eile 18-aastaseks saanud Peeter ja homme 14-aastaseks saav Mari seksisid omavahel”. KarS § 178. Lapsporno valmistamine ja selle võimaldamine võimaldab täna inimvaenulikku tõlgendust, et nende ridade autori vastu tuleks nüüd algatada kriminaalasi. Elame-näeme.

 

Sisuline diskussioon

Lapsporno filtreerijate esmane ülesanne Eesti ühiskonnas on panna inimesed uskuma, et lapsporno kujutised on ühiskonna ees seisvatest probleemidest kõige olulisem üldse, nii et lõpplahendus oleks iseenesestmõistetav. Selle usu üks olulisi elemente on jätta ühiskonnale  mulje, et taodeldav suhtumine LP kujutistesse on ainumõeldav, et alternatiivsed käsitlused puuduvad, panemaks ühiskonda uskuma, et igaüks, kes ülimeemi mingeid aspekte vastustab, on ülima tõenäosusega ise pedofiil.

Minu kvalifikatsioon kindlasti ei võimalda sisulistel teemadel sõna võtta. Mistõttu piirdun väikse valimiga alternatiivstest linkidest. Igaüks saab ise realiseerida oma õigust infole, kujundada oma veendumusi ja teha omi otsusi  iseseisvalt.

  1. http://www.naine24.ee/2053716/vaata-mis-juhtub-kui-naine-loeb-ja-masturbeerib-samal-ajal  – Selliseid materjale tohib avaldada piiramatult. Need ei ohusta meie lapsi. Või?
  2. http://m.arileht.delfi.ee/article.php?id=50731084 – Porno piiramine internetiarvutites – Tanel Tammet, 1996, ajastust mil LP asemel käibis termin “hard-core”
  3. http://www.alternet.org/story/155284/11_strange,_horrific,_or_just_plain_weird_ways_societies_have_policed_sex_throughout_history  – käsitletava teema üldine ajalugu. Arvukad värvikad näited eri ajastutel piiratud kujunditest.
  4. http://www.ohtuleht.ee/507388 - Mängufilm "Jaht": kui laps ütleb, et süütu mees on pedofiil, siis nii on! | Video | Õhtuleht
  5. http://pinitostranslation.com/2012/05/21/the-case-of-simon-lundstrom/ – Manga – kas LP või kunst? Simon Lundströmi juhtum
  6. http://grahamcluley.com/2013/07/venn-diagram-internet-porn/ – Illustratsioon porno filtreerimise paradigmast Internetis: guugeldamiseks: “porn filter Venn diagramm”
  7. https://twitter.com/KimDotcom/status/243541340535808000Karikatuur  – “Onu Sam võtab Interneti üle”- (c) Kim Dotcom
  8. http://wikileaks.org/wiki/An_insight_into_child_porn – Alternatiivne, peameemist oluliselt erinev käsitlus LP põhjustele
  9. http://schutzalter.twoday.net/stories/5043913/ – Viide piirsituatsioone käsitlevale uurimusele – kas kõik ikka on nii lihtne kui paistab?
  10. http://www.biomedcentral.com/1471-244X/9/43 – See uurimus osutab, et seos seksuaalkuritegude ja LP vahel ei pruugi olla säärane, nagu seda tavaliselt välja käiakse.
  11. http://www.shfri.net/boyandro/andro.pdf  – teaduslik uurimus androfiilia faasist poiste seksuaalarengus
  12. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/21116701  (Pornography and Sex Crimes in the Czech Republic, Diamond M, Jozifkova E, Weiss P., 2010) ja http://www.examiner.com/article/professor-from-hawaii-wants-child-porn-legalized – rünnakud uurimuse autorite vastu
  13. http://www.newswithviews.com/NWV-News/news4.htm – tugev kriitika Saksa valitsuse kasvatuspoliitika vastu
  14. http://falkvinge.net/2012/09/11/child-porn-laws-arent-as-bad-as-you-think-theyre-much-much-worse/ (Rick Falkvinge kriitiline artikkel – kokkuvõttev osa)
  15. http://falkvinge.net/2012/09/07/three-reasons-child-porn-must-be-re-legalized-in-the-coming-decade/ Rick Falkvinge – arutlus kuriteo dokumenteerimise lubamatusest
  16. http://falkvinge.net/2012/05/23/cynicism-redefined-why-the-copyright-lobby-loves-child-porn/ (Rick Falkvinge – arutlus universaalmeemist, mis tapab igasuguse kriitika ja võimaldab alul LP filtreerimisega alustada ning hiljem kõrgemale tõusta)
  17. https://www.arvutikaitse.ee/p2p-vs-pedofiilia/ – P2P vs pedofiilia (siinsamas Arvutikaitses, 2009.a
  18. http://cryptome.org/0003/compendium.pdfJames Roger Brown on laste ülekuulamise juures identifitseerinud teatavad kuritarvituste riskid (lk 23)
  19. http://servv89pn0aj.sn.sourcedns.com/~gbpprorg/judicial-inc/marc_dutroux.htm  – Marc Dutroux skandaal (NB! kui keegi teab sama informatiivset ja vähem antisemiitlikku linki, palun andke teada, vahetan välja)
  20. http://www.youtube.com/watch?v=edK2h5_1b3g&list=PLB8581BA4534763C6 – “Conspiracy of Silence” – USA poistekooli ja ärakeelatud dokumentaalfilmi lugu.
  21. http://www.naine24.ee/792776/indoneesias-plaanitakse-miniseelikud-ara-keelata/ – Moraalsest relativismist

Allakirjutanu siiras soov oli selle kirjutisega saavutada olukord, kus Eesti ühiskonna enamikul poleks enam võimalik silmaklappe ees hoida ega puristidel väita, justkui alternatiivseid käsitlusi ei eksisteeriks või et õieti nagu polegi millegi üle arutleda. Esitatud materjal ei väljenda autori omaenda isiklikke veendumusi ega pruugi olla kooskõlas ühegi endise, praeguse või tulevase tööandja väärtushinnangute või salahirmudega.

 

Jälgida või mitte?

Meis, nõukaajast pärit lapsevanemais, tekitab mõte oma laste järel nuhkimisest mõistetavaid moraalseid kõhklusi. Samas peame hoolitsema mitte ainult oma järeltulijate vaimse ja füüsilise heaolu eest – meil tuleb vastust anda ka oma alaealise hoolealuse võimalike seaduserikkumiste puhul ning kinni maksta võimalikud kulud ja kahjud.

Kõige parem on oma vanemlikku järelvalvet teostada vahetu suhtlemise käigus – tunda huvi, millega laps (hea küll, noormees või neiu) parasjagu arvutis tegeleb ning kellega suhtleb, mis programm või mäng tal parasjagu lahti on ning kuidas see kõik koolitööga seotud on. Samuti on ju lontivajunud kehahoiakust ja punastest silmadest kõige paremini näha, millal arvutikasutusse puhkepaus teha või koguni magama minna tuleks.

Paraku kipub arvuti tihtilugu teismelise tuppa kinnise ukse taha rändama, kokkulepitud kasutusaegadest ei peeta kinni ning arvutisse tõmmatakse jumal teab kust kurat teab mida. Viiruste väljarookimise eest aga tuleb maksta sul, kulla lapsevanem. Ja uute ookeanitaguste seaduste valguses ning arvestades asjaolu, kui rõõmsal meelel meil siin neid üle võetakse, võib varsti siingi juhtuda, et Michael Jacksoni laulu allalaadimise eest saab aasta pikema vanglakaristuse kui sai too arst, kes Michaeli teise ilma saatis.

Viiruste vastu aitab ka viirustõrje, ohtlike veebilehekülgede eest kaitsevad uuemad ja turvalisemad veebilehitsejad, kahtlase veebisisu eest hoiatama võib panna mõne spetsiaalse brauseriplugina, näiteks Web of Trust (WOT). Kuid kokkulepetest kinnipidamist need ei taga, oma järeltulija võrguelust ülevaadet samuti ei saa.

Õnneks on turul liikvel mitut sorti vanemliku järelevalve tarkvara, võib-olla kõige lihtsam on kasutada mitmesugustesse viirustõrjetarkvaradesse sisse ehitatud võimalusi või siis koos Windows Live paketiga kaasasolevat Family Safety (eestikeelses variandis Pere turvalisus) paketti.

Viimane võimaldab jälgida konkreetse kasutajakonto tegemisi, selle abil saab piirata arvuti kasutamist kindlate kellaaegadega, lubada ja keelata rakenduste käivitamist ning sätestada, millistel veebilehtedel tohib käia ja millistel mitte.  Pärast Family Safety käivitamist ja seadistamist hakkate saama oma võsukese taotlusi selle rakenduse käivitamiseks või tolle lehekülje külastamiseks, teie antud luba võib toimida (aga mõnikord ka mitte), te võite mingil müstilisel viisil seadistada oma võsukese hoopis teid ennast jälgima või, veel hullem, lukustada ka oma abikaasa kasutajakonto. Kui te tollest väärt tarkvarast lõpuks ära tüdinete, siis avastate, et jälgimist saab lülitada ainult ühelt kontolt teisele, aga mitte välja.

Siiski soovitan vanemliku järelevalve tarkvaraga vähemalt katsetada – see õpetab teid, et laste kasvatamist ei tasu jätta tehnika hooleks ning et  inimlikum, lihtsam ja närve säästvam on oma järeltulijaga reeglites kokku leppida, aeg-ajalt üle tema õla ekraanile pilk visata ning tema tegemiste vastu siirast ja heatahtlikku huvi tunda.

Mis puutub sotsiaalvõrgustikesse, siis nende jälgimiseks pole spetsiaaltarkvara tarvis – vaevalt teie järeltulija keeldub, kui te end talle Facebookis või muus taolises keskkonnas sõbraks pakute. Nii saate talle aeg-ajalt meelde tuletada, et tema tulevane tööandja hakkab kunagi kah tema mõtteavaldusi lugema…

Artikkel ilmus tänasele turvalise interneti päevale pühendatud teemalehes.

Turvalise interneti päev

Käesoleva aasta turvalise interneti päeva teemaks on noorte virtuaalelu ning sellega kaasnevad ohud ja võimalused.

Nimelt kardetakse Euroopa Liidus, et sotsiaalsetes võrgustikes suhtlemise ja võrgus mängimise käigus kipub tänapäeva noortel hägustuma piir reaalse ja virtuaalelu vahel. Samuti tahetakse noortele südamele panna, et tegevus virtuaalelus võib jätta jälje sinu pärisellu ning ka võrgupseudonüüm ei kaitse sind kiusamise, varguste ja tõrjumise eest.

Statistika ütleb, et:

* Mängurid veedavad veebipõhiseid mänge mängides keskmiselt 8 tundi nädalas.

* Noored magavad öö kohta 2–3 tundi vähem kui 10 aastat tagasi.

* Jaanuaris 2010 registreeriti Second Life’is 18 miljonit kontot.

* Facebook’is on üle 500 miljoni aktiivse kasutaja, kes kulutavad seal ühes kuus kokku 700 miljardit minutit.

* Mängul World of Warcraft on 13 miljonit mängijat.

* World of Warcraft’i tüüpi rollimängudega teeniti 2008. aastal 1,5 miljardit dollarit, 2012. aastal ennustatakse mängimisõiguse eest kogunevat juba 2,5 miljardit dollarit.

* 2009. aastal maksti virtuaalmaailmades virtuaalsete kaupade eest 18 miljardit dollarit.

Turvalise interneti päeva korraldab INSAFE edendamaks veebipõhise tehnoloogia ja mobiiltelefonide turvalisemat ja vastutustundlikumat kasutamist.

2004. aastal Euroopa Liidu projekti SafeBorder algatusena sündinud turvalise interneti päeva tähistatakse ülemaailmailmselt rohkem kui 60 riigis, Brasiiliast Jaapani ja Keeniani. Käesoleva aasta turvalisema interneti päeva tähistatakse 8. veebruaril ning päeva motoks on “See on rohkem kui mäng – see on sinu elu”.

Rohkem infot leiab aadressilt www.targaltinternetis.ee.

Kuidas kaitsta lapsi internetiohtude eest

Arvuti ja internet kuulub tänapäeva lapse ellu sama kindlalt nagu raamatud ja telekas. Kuid päris kindlasti ei ole tegemist mehaanilise lapsehoidjaga, mille hoolde oma järeltulija muretult jätta võib. Nagu metsas ja linnaliikluses, nii on ka arvutiasjanduses omad ohud ja ettevaatusabinõud,  mida peab arvestama.

Õige asend

Arvuti taga kipub tihti olema nii põnev, et ebamugav asend ei anna tunda enne, kui kael, käed ja selg juba valutama hakkavad. Arvuti peab arvutilaual paiknema nii, et ekraani taga pole vaja küüritada või, vastupidi, alt üles vaatamiseks kaela kõverdada. Klaviatuur peab olema vastavas sahtlis või laual selliselt,  et ka randmetel on toetusruumi, hiir aga paigutatud nii, et käsivarrel on küll toetuspunkt, kuid hiire liigutamiseks pole tarvis laua taga lösutada.

Silmad vajavad kaitset

Pikaajaline ekraani jälgimine väsitab silmi, samuti kipub silmalaug niisutama silmamuna harvem kui tavaliselt ja silm jääb kuivaks. Täsikasvanute puhul tuleks iga kahe tunni arvutitöö järel teha veerandtunnine paus silmade puhkamiseks, laste puhul peaks paus tekkima iga poole, hiljemalt kolmveerand tunni järel. Pausijärgset uue kolmveerandtunnise arvutisessiooni lubamise mõttekust tasuks tõsiselt kaaluda.

Ka vana ja väsinud monitor ei ole silmadele hea. Virvendav ning hägune pilt võib peavalu ja unehäireid põhjustada ka täiskasvanuil, lastest rääkimata. Paraku viiakse tõsiseks tööks kõlbmatu monitor liigagi tihti laste juurde oma vanaduspäevi lõpetama…

Arvutile ei matse limonaad ega küpsisepuru

Mistahes elektroonilistele seadmetele ei meeldi kokkupuude vedelikega. Ja ega lastelegi meeldi limonaadiloigus ujuvalt klaviatuurilt või hiirelt elektrilööki saada. Kui aga morsiklaas juhtub ümber minema näiteks sülearvuti peale, võib selle remont maksma minna pea poole arvuti hinnast. Leiva- ja küpsisepuru ning pitsajääke aga on väga tülikas arvuti seest hiljem kätte saada. Nii et toit ja jook ei sobi kohe mitte kuidagi arvuti lähedusse, milline asjaolu tuleks lastele kohe alguses ka selgeks teha. Ning mõistagi ka ise eeskuju anda!

Operatsioonisüsteemi seaded

Lisaks töökohale tuleks lapse jaoks ette valmistada ka arvuti. Soovitan ohverdada kümmekond gigabaiti kõvakettast ning paigaldada lapsele päris eraldi keskkond – sobib mõni linuxilistest, näiteks Estobuntu (saab aadressilt www.estobuntu.org). Nimetatu on eestikeelne, juurde saab tõmmata ohtrasti tasuta mänge ja harivat tarkvara ning turvaseaded on vaikimisi sisse ehitatud. Ka pahavara koha pealt võib linuxit kasutades julgem olla.

Kui riistvara linuxiga ei sobi või ei ole selle kasutamine mõnel muul põhjusel võimalik, tuleks lapsele (ja tegelikult ka endale!) teha eraldi, piiratud õigustega kasutaja. Sel viisil arvutit kasutades on vähem karta, et pahavara ja soovimatud programmid arvutisse pesa teeksid.

Arvuti olgu üldkasutatavas ruumis!
Nagu ütleb hea sõber Anto Veldre: “Kui te just PEATE end veebikaamera ees paljaks võtma, siis hoolitsege vähemalt selle eest, et teie ala- ja ülakeha sama sessiooni jooksul korraga nähtavad ei oleks”. Kuid lisaks veebikaameraga tehtavate lolluste tõkestamisele saab silma all olevat võsukest paremini aidata ka siis, kui too näiteks kiusajatega kimpu või muidu hätta peaks jääma – vaevalt et üha enam kössi tõmbuv ja kurvemaks muutuv järeltulija vanemliku pilgu eest varju jääb.

Keelatud kohad

Kui tunnete tõsist muret võimaliku mõju pärast, mida internetis leiduvad porno- või muud räiged saidid teie võsukese moraalsele palgele avaldada võivad, saab vajadusel tõkestada ligipääsu teatud kodulehekülgedele.

Sügavamat mõtet sellel minu arust siiski ei ole, sest esiteks on piirangutest möödahiilimine liiga lihtne, teiseks on internetis leiduva ebatsensuurse materjali mass filtreerimiseks liiga mahukas, kolmandaks aga leiab eriti kooliealine jõnglane alati mõne piiranguteta arvuti. Nn. lapselukutarkvara ei ole tõenäoliselt samuti parim lahendus, valdavalt võõrkeelsele kasutajaskonnale mõeldud filtrid ja märksõnad võivad Eesti oludes anda väga kentsakaid tulemusi.

Parim viis last internetiohtude eest kaitsta on temaga mõistlikult rääkida, selgitada, et näiteks kasutajaõigustest tulenevad piirangud ei ole mitte pahatahtlikud, vaid on mõeldud arvuti ja tema enda kaitseks. Lapsega võiks ühiselt internetis ringi liikuda ja seletada, mis toimub, kus on põnevad ja kasulikud või siis ebahuvitavad kohad, miks mõnedel lehekülgedel on sellised tädid, kes ei jaksa endale riideid osta ning millistele lehtedele meelitatakse inimesi selleks, et nende arvuteid viirustega nakatada.

Kõik pole sõbralik ega heatahtlik

Internetis liigub palju põnevat ja kasulikku informatsiooni ning suurepäraseid ja tarku inimesi, aga paraku ka neid, kes paha peal väljas. Viimaste hulka kuuluvad  nii tavalised häkkerid-huligaanitsejad, rämpspostitajad, petturid, isikuandmete vargad, parooliõngitsejad, pahavaralevitajad, botnetipidajad kui ka pedofiilid. Kogu seda issanda loomaaeda ning nende poolt kasutatavaid võtteid siinkohal kirjeldada ei jõua, selleks on välja mõeldud politseikroonika.

Lisaks ussidelel, viirustele ja troojalastele tuleb last hoiatada ka pealetükkivate vestluskaaslaste eest nii foorumites, suhtluskeskkondades kui ka MSN-is (viimases on eeldatavasti tundmatute kontaktide lisamine blokeeritud). Kui keegi ikka kiusama hakkab, on alati olemas sulgemis- või kustutamisnupp!

Isikuandmed

Kodulehekülgede ja eriti blogide pidamine on tore ja kasulik meelelahutus, arendab eneseväljendamisoskust ja kunstimeelt, kuid jällegi tuleb meeles pidada, et kõik, mis on kord juba internetti üles pandud, muutub kogu maailmale nähtavaks. Sealjuures ei aita alati ka see, kui kord juba ülesriputatud materjal veidi hiljem ära kustutada – otsimootorite mällu jääb see ikka alles.

Seepärast tuleb nii last juhendades kui ka tema eest näiteks kodulehekülge üles pannes alati hoolikalt läbi kaaluda, mida tasub avaldada ja mida mitte. Oma koduse aadressi, telefoninumbri, meiliaadressi ja kodus leiduvate väärisesemete eksponeerimine ei ole kuigi tark tegu. Samuti ei maksa väga avameelselt kirjeldada, mida sõpradest-tuttavatest tõsimeeli arvatakse – hilisem  solvumisvõimalus säilub aastakümneteks.

Paroolid

Lisaks sellele, et enda ja oma kodu kohta ei tuleks võrgus igaühele kõike rääkida, tuleb lastele juba maast-madalast selgeks teha, et ka paroolid tuleb jätta ainult enda teada. Ka parima sõbraga võib vahel tülli minna ning kiusatus võõras mängu- või reidikontos endisele sõbrale negatiivset kuulsust tekitada võib olla liiga suur.

Samuti tuleb last hoiatada, et keegi võib kuulda, kui ta parooli selle meeldejätmiseks omaette kordab, või leida paberi, kus see unustamise vältimiseks kirja sai pandud.

Autorikaitse

Nähtus, millega pahuksissesattumist samuti juba väga noores eas vältima tuleks hakata, on autorikaitse. See hõlmab mitte ainult piraattarkvara kasutamist, vaid ka filmide ja muusika loata allalaadimist ning võõraste tekstide ja piltide esitamist enda omadena. Igast sellisest väärkasutamisest jäävad jäljed ning kunagi ei tea, millal autor oma õigusi nõudma tuleb. Lapsele on siin hea tuua eluline näide – mida tema tunneks, kui keegi tema suure töö ja vaevaga joonistatud pildile oma nime alla kirjutaks ja selle eest viie saaks, temal kui tegelikul autoril tuleks aga uuesti otsast pihta hakata?

Täna on turvalisema interneti päev

Tänavuse turvalisema interneti päeva motoks on “Mõtle, enne kui postitad!” ning sihtgrupiks, nagu ka eelmisel aastal, lapsed ja noored, kellele üritatakse selgitada, millised tagajärjed võivad olla läbu- või kiusamispiltide (või videote) internetti üleslaadimisel või oma eraelu intiimdetailide avaldamisel.

Laialt levinud eksiarvamuse kohaselt teavad lapsed arvutitest ja internetist rohkem kui nende vanemad. Mis seal salata, eks ole selle eksiarvamuse levitamisel oma rolli mänginud ka mitmete, sealhulgas Euroopa Liidu poliitikasuunajate võhiklikud katsed arvutikasutust ja internetti filtreerida, tsenseerida või muul moel kontrollida.

Samas üldine trend näitab, et nii arvutiasjandus kui ka internetikasutamine muutub järjest vähem tehniliseks ja üha rohkem sotsiaalseks. Kui aga täiskasvanud vabanevad sissejuurdunud hirmust (“Kui ma nüüd valesse kohta vajutan, läheb kümnetonnine arvuti kohe rikki!”), on neil just elukogemuse, inimestega suhtlemise ja halbade kavatsuste läbinägemise koha pealt nooremate ees mõõtmatu eelis.

Nii et, kulla vanemad, rääkige oma lastega! Mitte ainult koolitöödest ja koristamata toast, vaid ka elust ja inimestest. Ja noored – ärge olge vanemate inimeste arvutialase võhiklikkuse suhtes üleolevad! Lõppeks on teie arvuti enamasti just nende raha eest ostetud 🙂

Turvalisema interneti päev on liikuv püha, mida tähistatakse iga aasta teise kuu teisel teisipäeval.