themes theme jeux izle-videolar ruya tabirleri logohaberleri sinema ruya

Artiklid alates ‘Arvamus’ rubriigist

Lapsed, sotsiaalmeedia ja vihakõne

25. mai 2017
Krister Paris kurdab Eesti Päevalehes, et tema poliitiliste seisukohtade ründamise käigus kasutatakse ka tema laste pilte, mis on kopeeritud tema sotsiaalmeediakontodelt, ning kutsub üles sellist tegevust seadusandlikult ohjeldama.
Poliitilist poolt valimata tuletab Arvutikaitse Kristerile ja teistele meie lugejatele meelde, et teie vaated pole ainus põhjus, mille pärast internetis liikuvad tegelased teie laste vastu huvi võivad tunda. Samuti on internet globaalne nähtus ning suuremale osale internetikasutajatetele Eesti Vabariigi jurisdiktsioon ei laiene. Võimalus perekonnapilte vabalt eksponeerida võib ju olla üks demokraatliku ühiskonnakorraldusega kaasas käivaid väärtusi, kuid elementaarne küberhügieen annab pigem nõu neid väärtusi mitte väga tõsiselt proovile panna – tagantjärele määratav karistus (isegi kui süüdlased leitakse ja nende üle saab kohut mõista) ei tee ju väärkasutust olematuks.
Laste piltide jagamine sotsiaal- ja muus meedias on asi, millele õnnelikud lapsevanemad tavaliselt vastu ei suuda panna, kuid palun vaadake siiski piltide ja albumite privaatsusseaded üle, kui te seda juba teete.

Kuidas toimida, kui avastate, et sotsiaalmeedias avaldatakse ilma teie loata ja/või halvustavas kontekstis pilte ja tekste teist ja teie lähedastest?

Kõigepealt tuleks soovimatust sisust teavitada lehekülje haldajat. Facebookis saab seda teha paari hiireklikiga, väiksemates foorumites või lehekülgedel tuleks kirjutada moderaatorile või muule kontaktisikule. Kui sealt abi või vastust ei saa, tuleks muret kurta mõnele veebikonstaablitest, kel nii sarnaste juhtumite kui ka suurte sotsiaalmeediakeskkondadega asjaajamisel suuremad kogemused. Oma õiguste kaitseks võib pöörduda ka kohtusse, kuid, nagu öeldud, Eesti Vabariigi kohtu võim kehtib ainult Eesti Vabariigi territooriumil.
Ja päris kindlasti saab igaüks meist laste kaitsmiseks ja vihakõne vältimiseks teha vähemalt seda, et me ise lapsi mistahes ebameeldivas kontekstis ära ei kasuta ning ise vihkamist väljendavaid seisukohti avalikult ei tiražeeri.

Tsensuurist ja lapsporno filtreerimisest

21. september 2013

Märgid osutavad, et Eestis tekib väga varsti võimas eurosurve lapsporno filtreerimisele Internetis. Tegemist on emotsionaalse ja erakordselt  eel-laetud teemaga. Euroopast pealesurutav pedohüsteeria meem rõhub mitte niivõrd intellektile (kainele mõistusele), kui on suunatud inimese normaalsetele põhiinstinktidele – hoolitsusele oma järeltuleva põlvkonna käekäigu pärast ning mandelkeha kaudu tõusvale paanilisele hirmule sellega seoses. Hirm on irratsionaalne ning ulatub tasemeni, kus muidu kultuurne ja seaduskuulekas tavakodanik on oma järglaste abstraktse heaolu nimel valmis rikkuma seadust, piinama ja isegi tapma (neid, kes tema järglaste tulevikku justkui ohustavad). Nulltolerants on meemina küll efektne, kuid nõuab kestvaks pidamiseks suuri ressursse ning jõulisust, mis toodab uusi probleeme.

Käesolev tekst on katse käsitleda internetivabaduse teemat nii neutraalselt kui võimalik, eelkõige osutades just internetitsensuurist lähtuvatele olulistele ohtudele ühiskonna suunal. Neil, kellele pakub huvi vaid klassikaline pedofiiliateema,  soovitan guugeldada ja lugeda näiteks Pille Alaveri selleteemalisi kirjutisi. Et mitte korrutada tsensuurifiltritele meelepäraseid sõnu ega portaalile kurja kaela tõmmata, asendame allpool “lapsporno” lühendiga CP või LP.

Olen sisimas pikalt kaalunud, kas valida enesetsensuur ja suhteline ohutus või siiski tõstatada ühiskonnale ülioluline teema. Seega olen teadlik mõningatest riskidest, sh võimalikest isiklikest rünnakutest, mis tabuteemadel rääkimise ja kirjutamisega paratamatult kaasnevad.

 

Terminoloogia

Tsensuur Internetis – definitsiooni leiab Wikipediast: http://et.wikipedia.org/wiki/Tsensuur_internetis .

Lapsporno (LP) (ning kindlasti mitte lasteporno) – definitsioon, sedakorda ingliskeelsest Wikipediast: http://en.wikipedia.org/wiki/Child_pornography .

CAM – (child abuse materials) – kriitikakindlaks disainitud filosoofiline termin, seostab kujutised automaatselt kuritööga (sõltumata, kas sel seosel on faktiline kinnitus)

 

Tsensuur

Tsensuuri olemust kirjeldab hästi Iivi Masso oma Diplomaatia-artiklis (lõpulõik). Ta nendib, et idaeurooplastena peaksime toetuma oma “õige tsensuuri” kogemusele N.Liidu ajastust (lääne-eurooplastel säärast kogemust pole), seetõttu peaksime ka hästi tunnetama, millist alandust tsensuur autorile tähendab ning lõppkokkuvõttes peaksime pehme tsensuuriga mitte kaasa minema.

Internetitsensuur võib lühidalt seisneda järgmistes alamtegevustes:

  • saidi mitteregistreerimine, näiteks nime, omaniku või omaniku ühiskondliku staatuse alusel, või keelamine
  • võrguliikluse filtreerimine (eufemism, näiteks Suur Hiina tulemüür .CN)
  • võrguliikluse blokeerimine (eufemism)
  • võrguliikluse keelustamine (veel üks eufemism)
  • URL (ehk lingi) publitseerimise keeld (Torrent, .NL)
  • kriminaalne jälitamine erinevatel (sh “lambist leitud”) ettekäänetel (Julian Assange,  David Miranda)
  • totaalne suhtlemiskeeld “vastalistele” isikutele (Barret Brown – http://www.theguardian.com/world/2013/sep/04/barrett-brown-gag-order-us-government)
  • ajalehetoimetuste rüüstamine (http://www.theguardian.com/world/2013/aug/20/nsa-snowden-files-drives-destroyed-london) ja ähvardamine
  • Ründed vastaliste isikute suhtluskanalitele (NSA, PRISM, NIST standardid, meeldusseadused)
  • Reputatsiooniteenuse (millele tsensuur tugineb) mürgitamine

Loetelu ei ole ammendav ning keskendub elementidele, mis tavatsensuurist erinevad. Ülalloetletud töövõtted on tegelikult infotsensuuri (kui põhimõiste) erinevad alamtehnoloogiad. On oluline aru saada, et tsensuuri eesmärk, läbiviija ning tehniline meetod on üksteisest küllaltki sõltumatud ning eraldi käsitlust nõudvad tahud.

Väide:  CAM/LP ei ole iseseisev tehniline meede, vaid internetitsensuuri alamosa. Viitame allikatele:

 

 

Tsensuuri poliitilised tagajärjed

Tsensuuri sisseseadmisel on kaks aspekti:

  1. poliitiline tahe. Teisisõnu: kes, mis rahaga ning mis otstarbel selle sisse seadis. LP filtreerimise initsiatiivi puhul neid vastuseid pole, initsiatiiv sageli lähtub “kodanike komiteelt” või varju jäävalt rahastajalt.
  2. moonutused, mis inimeste infoväljas tsensuuri tagajärjel tekivad – sh ründed net neutrality printsiibile. USA’s tekitab see konflikti Põhiseaduse mõnede punktidega, võivad kaasneda ründed isiku õiguste väga erinevatele aspektidele.

Net neutrality on tähtis mõiste, selle eest seisab näiteks Piraadipartei, mistõttu on oluline aru saada, mida see mõiste tähendab.Allikad:

 

Tsenseerimise objektid

Alljärgnevalt loetelu infost, materjalidest ja objektidest, millistel on eriti kõrge võimalus langeda internetitsensuuri objektiks:

  • konkurendi reklaam
  • allalaadimiskiiruste ja abonenditasu sõltuvus sisust ja pakkujast (traditsiooniline Net Neutrality diskursus piirdub sellega)
  • koopiaõigus (sh PirateBay/Torrent: riigid, kus hetkel tsenseeritakse: .IR, .KP, .UK, .NL .BE, .FI, .DK, IT, IE)
  • LP/CP, CAM (US, EU jt)
  • holokausti eitamine (mitmed EU riigid)
  • homo- või antihomo saitide filtreerimine (erinevad riigid käituvad siin vastupidiselt)
  • poliitilised vastased, sh Wikileaks
  • ususaitide tsenseerimine, sh abordivastasus
  • vastase poliitikasaidid
  • terrorism ja “terroristlikud materjalid”, mida iganes see parasjagu ei tähendaks (klassika: Terroristi käsiraamat, eriteenistuste käsiraamatud. Sisuliselt tehnoloogiaõpikud)
  • ülikõhnumisele või enesetapule “kaasaaitav” info
  • narkoinfo, mis pole ametliku prekursoriga kooskõlas
  • ..

Loetelu täiesti ilmselt ei ole ammendav, palun kommentaatoritel täiendada. Põhiküsimus tsensuuri puhul on mingi jõu poolt võetud “õigus” kitsendada kõigi ülejäänute infovälja. Legitimeerimiseks sobivad mitmesugused teooriad sellest, kuidas keskmine inimene muutub keelatava info mõjul muidu ise terroristiks, pedofiiliks või rahvavaenlaseks.

 

Põhjuste ristkasutus

Mõnikord filtreeritakse Internetti nn vale lipu alt. St avalikult öeldakse välja üks põhjus, tegelikud motiivid on mujal. Osa selle grupi näiteid tekib ka lihtsalt bardakist ja korraldamatusest ning on küllalt raske eristada, millal oli tegu tahtlusega ning millal inimliku veaga:

 

Internetiliikluse monitoorimise liigid

  • monitooring – s.t. jälgitakse, kogutakse andmeid, tehakse taustatööd (sh korjatakse kompromaati/tõendeid), kuid ei sekkuta
  • sekkumise ulatus liigiti:
  1.    muudetakse ressurss olematuks/kättesaamatuks (blokeerimine, filtreerimine)
  2.    suunatakse kasutaja valele ressursile (sama sisuga või ka hoopis erineva sisuga)
  3.    sekkutakse viisil, mis pole ilmne (st mille ulatus on salajane)
  4.    sekkutakse viisil, mille põhjal isik mõistab, et sekkumine leidis aset
  • Sekkumise sügavus:
  1. aadressandmed (IP)
  2. metaandmed (isikusamasus, eelnev ajalugu, DNS info)
  3. content ehk sisu (näide SSL sertifikaatide vargus  koos MitM juurutamisega, krüpto lõdvendamine eesmärgiga tsenseerida isegi krüpteeritud sidet. Teisisõnu, sooritatakse DPI (deep packet inspection) igale paketile.
  4. sekkumine toimub mitte võrgukihis, vaid füüsilises maailmas, näiteks kohtukutse või SWAT tiimi vahendusel.

Loomulikult on võimalikud kompleksmeetmed, kus näiteks luuratakse kogu aeg, kuid 15 korda blokeeritakse ja seejärel kuvatakse legaalähvardus. Teatud juhtudel muutub sekkumise sügavus väga oluliseks, sest on vaks vahet, kas kasutaja nõudles HTTP GET päringu abil LP saidi konkreetset alamlehte, või ta pöördus IP poole, millel hostitakse sadu saite, sh vaid üht teadaolevat LP saiti.

Erijuhtudel ühendatakse tsensuur infosõja muude liikidega (hall propaganda), sellise käsitluse puhul on alust eeldada võimekat, sihikindlat ning majanduslikult sõltumatut vastast. Hetkel süvenemata mainime ära, et mõne delikaatse arutlusteema kadumine ühiskonnast saavutatakse vahel mitte selle keelustamise, vaid muude moodsate infosõja viisidega – vt Kranaat.

 

Reputatsiooniotsuste  allikad

Reeglina tsensor reputatsiooniotsusi ei põhjenda; ei ette, ega tagajärele. Tsensuuri iseloomustab asjaolu, et tema piirangute ulatus pole enamasti selge (Glavlit – vene keeles).  Tsensor sooritab tsenseerimisakte, mille ulatus ja kogus pole avalikud. Interneti automaat-tsensuuril on veel üks omadus – sealseid reputatsiooniotsusi sooritab enamjaolt robot, mistõttu need peavad tuginema “Tõe” välisele allikatele:

  • riiklik pedokujutiste andmebaas (väidetav viis, kuidas LP filtreerimine Põhjamaades toimub)
  • riiklik register (Venemaal, Jedinõi Registr Zapreštšonnõh saitov)
  • riigiasutuse (EMTA) mingi selgusega ja avalikkusastmega väljendatud tahe (asuti ametlikult avaldama pärast arvukaid lekkeid)
  • identifitseerimatu algallikas, enamasti erafirmade konglomeraat, võimalik riigi mõningase osalusega.

 

Ühiskondlikud seosed

 

Internetitsensuuri ükskõik missugune alamliik ei ole käsitletav eraldi kogu ülejäänud ühiskonnakorraldusest. Näiteks internetikasiinode filtreerimine Eestis on põhjustanud arvukaid muigeid ja ebameeldivaid küsimusi Eesti suunal. Misiganes materjalikategooriat piiratakse, igal juhul tekivad ühiskonnas infosfääri kõverdumised ja kompensatsioonimehhanismid (nagu N.Liidus SamIzdat). Nii näiteks LP piiramisel vastav tööstus professionaliseerub ning läheb üha rohkem põranda alla. Kogemustega politseinikud teavad, et mistahes kuriteoliigi vastu võitlemine on nullsummamäng ning liiga jõuliselt võideldes saadakse hoopis vastupidine tulemus.

Mitteammendav loetelu asjaoludest, millega tuleb Eestis internetitsensuuri juurutades arvestada. Osad neist on üldisemad mured, osad LP spetsiifilised:

  • Meie poliitkultuuri oludes ülisuur risk, et kui tsensuuri ja nuhkimist võimaldav taristu kord luuakse, siis kellelgi tekib poliitiline soov seda taristut taaskasutada oluliselt erinevaks otstarbeks (sh vale lipu alt). Rahvakeeli öeldult, kui sauna aken kord puruks, siis saunas on külm igal juhul.
  • Eesti kui internetivabaduselt riik nr 1 maailmas. Kas ka pärast muudatust?
  • ITU’s jätkuvad diskussioonid Interneti poliitiliseks kontrollimiseks (kontrollisoov pole teoreetiline kaalutlus ega piirdu kaugeltki vaid  LP sisuga)
  • Tsensuuritaristu maksumuse küsimused. Kes meie vaeses riigis kannab kulud?
  • LP diskursuse ajalugu (ei ole alati selline olnud, vajaks eraldi artiklit. LP kui võitlussihi skoop on ajas oluliselt teisenenud)
  • Küsimus sellest, et kelle toel ja rahastamisel tsensuuri juurutamine toimub? Qui bono? Kas see on meie endi teadlik valik või tuli see väärtuslik mõte meile välismaalt nagu moodne seksuaalsus ja meelsusseadus?
  • Kas pedofiilia ja failikogumise vahel on ikka see seos, mida väidetakse olevat (vt allpool)?
  • Isedokumenteeruvad kuriteod, vt http://www.minut.ee/article.pl?sid=08/12/04/1327208 (2008.a) Iva: reaalsete kuritegude uurimise asemel on infoajastul kerge ja mugav kalduda nn isedokumenteeruvate kuritööde lõksu.
  • Iseseisvalt mõtlev isiksus märkab märkimisväärseid sarnasusi teiste ülimeemidega, mida on eri hetkedel soovitud juurutada, sh millegi eitamise kriminaliseerimine.
  • Inimeste suunamine nn Darknetti – .onion võrgustikku. Mille tagajärg omakorda oleks juba sellegi filtreerimine.
  • LP levitamise eest karistatakse juba ka lapsi endid.

 

Kuluarvestus

Käesolev on LP internetitsensuuri kuluarvestuse väga ähmane sketš. Loodan, et kommentaatorid täiendavad seda reaalsete numbrite osas:

Ka helikoptervaates on selge, et kuluefektiivsus on katastroofiline. Tsensuuri sisseseadmise soovi saab põhjendada vaid irratsionaalse ülimeemiga, mis ei hooli kuludest.

 

Põhilised riskid

 

  • Väga kitsa ülesande täitmiseks tohutu kulu  (vajab täiendamist numbritega)
  • Luuakse poliitilise ja korporatiivse tsensuuri tehniline aparaat (kuhu hiljem lisandub üha uusi tsenseeritavaid kategooriaid)
  • Muudatused ühiskonda viiakse sisse välissurve ja välisrahastamise abil, poliittehnoloogiliselt viisil, kus enamik ühiskonnast usubki, et õiguste piiramisega tehti head (nn kõva käe sündroom)
  • Erinevad poliitilised jõud kasutavad Kõva Käe sündroomi arveteklaarimiseks ja populismiks (näide 1 , näide 2);

Refereeriksin ka Benjamin Franklini juba viledaks kulutatud väljaütlemist, mille kohaselt see, kes teeb diili ning annab “turvalisuse” nimel ära osa oma vabadust, pole väärt neid kumbagi.

 

Provokatsioon

Karistusseadustiku praegune redaktsioon kriminaliseerib igasuguse pornograafilise teose (sh kirjutise), mis kujutab keelatud ühet. Tõe kriteerium on teatavasti praktika, kuidas oleks järgmise lausega: “Eile 18-aastaseks saanud Peeter ja homme 14-aastaseks saav Mari seksisid omavahel”. KarS § 178. Lapsporno valmistamine ja selle võimaldamine võimaldab täna inimvaenulikku tõlgendust, et nende ridade autori vastu tuleks nüüd algatada kriminaalasi. Elame-näeme.

 

Sisuline diskussioon

Lapsporno filtreerijate esmane ülesanne Eesti ühiskonnas on panna inimesed uskuma, et lapsporno kujutised on ühiskonna ees seisvatest probleemidest kõige olulisem üldse, nii et lõpplahendus oleks iseenesestmõistetav. Selle usu üks olulisi elemente on jätta ühiskonnale  mulje, et taodeldav suhtumine LP kujutistesse on ainumõeldav, et alternatiivsed käsitlused puuduvad, panemaks ühiskonda uskuma, et igaüks, kes ülimeemi mingeid aspekte vastustab, on ülima tõenäosusega ise pedofiil.

Minu kvalifikatsioon kindlasti ei võimalda sisulistel teemadel sõna võtta. Mistõttu piirdun väikse valimiga alternatiivstest linkidest. Igaüks saab ise realiseerida oma õigust infole, kujundada oma veendumusi ja teha omi otsusi  iseseisvalt.

  1. http://www.naine24.ee/2053716/vaata-mis-juhtub-kui-naine-loeb-ja-masturbeerib-samal-ajal  – Selliseid materjale tohib avaldada piiramatult. Need ei ohusta meie lapsi. Või?
  2. http://m.arileht.delfi.ee/article.php?id=50731084 – Porno piiramine internetiarvutites – Tanel Tammet, 1996, ajastust mil LP asemel käibis termin “hard-core”
  3. http://www.alternet.org/story/155284/11_strange,_horrific,_or_just_plain_weird_ways_societies_have_policed_sex_throughout_history  – käsitletava teema üldine ajalugu. Arvukad värvikad näited eri ajastutel piiratud kujunditest.
  4. http://www.ohtuleht.ee/507388 - Mängufilm "Jaht": kui laps ütleb, et süütu mees on pedofiil, siis nii on! | Video | Õhtuleht
  5. http://pinitostranslation.com/2012/05/21/the-case-of-simon-lundstrom/ – Manga – kas LP või kunst? Simon Lundströmi juhtum
  6. http://grahamcluley.com/2013/07/venn-diagram-internet-porn/ – Illustratsioon porno filtreerimise paradigmast Internetis: guugeldamiseks: “porn filter Venn diagramm”
  7. https://twitter.com/KimDotcom/status/243541340535808000Karikatuur  – “Onu Sam võtab Interneti üle”- (c) Kim Dotcom
  8. http://wikileaks.org/wiki/An_insight_into_child_porn – Alternatiivne, peameemist oluliselt erinev käsitlus LP põhjustele
  9. http://schutzalter.twoday.net/stories/5043913/ – Viide piirsituatsioone käsitlevale uurimusele – kas kõik ikka on nii lihtne kui paistab?
  10. http://www.biomedcentral.com/1471-244X/9/43 – See uurimus osutab, et seos seksuaalkuritegude ja LP vahel ei pruugi olla säärane, nagu seda tavaliselt välja käiakse.
  11. http://www.shfri.net/boyandro/andro.pdf  – teaduslik uurimus androfiilia faasist poiste seksuaalarengus
  12. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/21116701  (Pornography and Sex Crimes in the Czech Republic, Diamond M, Jozifkova E, Weiss P., 2010) ja http://www.examiner.com/article/professor-from-hawaii-wants-child-porn-legalized – rünnakud uurimuse autorite vastu
  13. http://www.newswithviews.com/NWV-News/news4.htm – tugev kriitika Saksa valitsuse kasvatuspoliitika vastu
  14. http://falkvinge.net/2012/09/11/child-porn-laws-arent-as-bad-as-you-think-theyre-much-much-worse/ (Rick Falkvinge kriitiline artikkel – kokkuvõttev osa)
  15. http://falkvinge.net/2012/09/07/three-reasons-child-porn-must-be-re-legalized-in-the-coming-decade/ Rick Falkvinge – arutlus kuriteo dokumenteerimise lubamatusest
  16. http://falkvinge.net/2012/05/23/cynicism-redefined-why-the-copyright-lobby-loves-child-porn/ (Rick Falkvinge – arutlus universaalmeemist, mis tapab igasuguse kriitika ja võimaldab alul LP filtreerimisega alustada ning hiljem kõrgemale tõusta)
  17. http://www.arvutikaitse.ee/p2p-vs-pedofiilia/ – P2P vs pedofiilia (siinsamas Arvutikaitses, 2009.a
  18. http://cryptome.org/0003/compendium.pdfJames Roger Brown on laste ülekuulamise juures identifitseerinud teatavad kuritarvituste riskid (lk 23)
  19. http://servv89pn0aj.sn.sourcedns.com/~gbpprorg/judicial-inc/marc_dutroux.htm  – Marc Dutroux skandaal (NB! kui keegi teab sama informatiivset ja vähem antisemiitlikku linki, palun andke teada, vahetan välja)
  20. http://www.youtube.com/watch?v=edK2h5_1b3g&list=PLB8581BA4534763C6 – “Conspiracy of Silence” – USA poistekooli ja ärakeelatud dokumentaalfilmi lugu.
  21. http://www.naine24.ee/792776/indoneesias-plaanitakse-miniseelikud-ara-keelata/ – Moraalsest relativismist

Allakirjutanu siiras soov oli selle kirjutisega saavutada olukord, kus Eesti ühiskonna enamikul poleks enam võimalik silmaklappe ees hoida ega puristidel väita, justkui alternatiivseid käsitlusi ei eksisteeriks või et õieti nagu polegi millegi üle arutleda. Esitatud materjal ei väljenda autori omaenda isiklikke veendumusi ega pruugi olla kooskõlas ühegi endise, praeguse või tulevase tööandja väärtushinnangute või salahirmudega.

 

Kas krüpto on nüüd surnud?

6. september 2013

Snowdeni viimased paljastused väidavad, et Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia valitsusasutused suudavad kuulata pealt krüpteeritud võrguliiklust, mis toimub näiteks teie arvuti ja Hotmaili, Yahoo, Google’i või Facebooki vahel. Et see võimalik oleks, kuulatakse pealt rahvusvahelisi sidekaableid ja võrgusõlmi, sunnitakse tarkvaratootjaid kirjutama oma krüptotoodetesse tagauksi ning püütakse kirjutada krüptostandardeid ümber selliselt, et need oleksid vähem muukimiskindlad.

Kas see tähendab, et kogu krüptograafiline usaldusahel, mis laseb meil suhteliselt muretult internetis raha kulutada, petta saamist kartmata valitsuse, ettevõtete ja üksteisega suhelda ning olla kindlad, et meie info ei jõua valedesse kätesse, on nüüd mõttetuks muutunud ning me peaksime paberi ja pastaka juurde tagasi pöörduma?

Jah ja ei.

On tõsi, et kui näiteks HTTPS, SSL ja VOIP sisaldavad tagauksi ja turvaauke NSA jaoks, võivad neidsamu auke kasutada ka kõik teised peale NSA. Ja isegi kui tagaustes on (ehkki tõenäoliselt pigem pole) korralikud kontrollmehhanismid, mis välistavad nende kuritarvitamist, on NSA motiivid igal juhul kaheldavad. Tasub meeles pidada, et Eesti ei ole veel Ameerika Ühendriikide osariik ning meie riigi ja selle kodanike huvid ei pruugi nende omadega kaugeltki kattuda. Pealegi, nagu Bruce Schneier väga õigesti märgib, on Hiinal, Venemaal ja teistel sarnastel režiimidel nüüd hea ettekääne internetti samal viisil kuritarvitada.

Samas, kui väidetavasse pealtkuulamismehhanismi veidi süveneda, siis selgub, et krüptoalgoritme, see tähendab matemaatilisi põhimõtteid, mille alusel krüpteeritud sõnumeid kokku pannakse, NSA-l siiski murda pole õnnestunud. Aga ega neil seda vaja ei olegi, sest palju aega ja ressurssi nõudvast koodimurdmisest lihtsam on murda inimesi, kes koodi töötlevat tarkvara kirjutavad või krüpteeritud sõnumeid edastavat infrastruktuuri käigus hoiavad. Sellest, kuidas Ameerika valitsusasutused terrorismi tõkestamise või mõnel muul ettekäändel Facebooki, Google’i või mõne teise suure sotsiaalvõrgustiku haldaja käest täiesti otse ja seaduslikult nende kasutajate andmeid küsivad, on viimasel ajal juba väga palju räägitud, samuti ka seda, et ookeanitaguste sotsiaalvõrgustike või tasuta meili- ja sõnumiteenuste kasutajaist on väga naiivne oma andmete privaatsust eeldada.

Turvaekspertide hinnangul on juhul, kui Snowdeni väited tõele vastavad, pealtkuulatavad enamik suurte Ameerika tarkvaratootjate krüptotoodetest. Rahulikumad võivad olla selliste toodete kasutajad, mille lähtekood on avalik või mis ühilduvad rohkem kui ühe tarkvarafirma toodetega. Seda põhjusel, et tagaustel on väga raske jääda märkamatuks, kui sama koodi uurib mitu sõltumatut tarkvaraarendajat. Samuti ei ole mõtet murda sisse suvalise kasutaja arvutisse – asjatu vahelejäämise risk on liialt suur.

Kas see kõik puudutab ka meid siin Eestis?

Kas me võime julgelt oma e-panku kasutada ja e-Eestiga edasi suhelda? Kas Keskerakonnal ongi õigus ning ID-kaart kõlbab nüüd ainult autoklaasilt jää kaapimiseks?

Mis e-valimistesse puutub, siis nii palju kui mina tean ja ajaloost õppinud olen, on pabersedelitega valimistel oluliselt lihtsam ja odavam susserdada kui e-häälte puhul.

ID-kaardi turvalisus peaks olema oluliselt kõrgem kui lõppkasutaja arvuti oma. Selle krüptot pole minu teada veel murda õnnestunud, samuti pole kuulda olnud, et keegi ID-kaardi tarkvara arendajatele täiendavate tagauste sisseprogrammeerimise eest maksnud oleks (ja niipalju kui mina tarkvaraarendusest tean, tasuta seda tööd vaevalt et keegi ette võtaks). Mõistagi poleks sugugi liigne valitsuse esindajate kinnitus, et meie riik ei tee tagauste teemal NSA-ga koostööd.

obama-ATM

Eestis tegutsevad pangad on oma e-kanalite turvalisuse pärast muretsenud juba pikka aega. See on väljendunud näiteks koodikaardi ülekandelimiitide koomaletõmbamises ning ID-kaardi ja Mobiil-ID propageerimises. Teoreetiliselt peakski ID-kaardiga krüpteeritud pangasessioon olema turvalisem kui USA teenusepakkujalt ostetud veebiserveri sertifikaadiga krüpteeritud turvakanal, mida kasutatakse juhul, kui logite panka sisse koodikaardiga.

Mida saame meie, tavakasutajad teha selleks, et meid pealt ei kuulataks?

1. Seda, et meie poliitikud lombitagusele Suurele Vennale iitsatada julgeksid, et Eesti Vabariigi kodanikel on ka mingid inimõigused ning ootused oma privaatsuse austamiseks, on vist natuke palju tahetud. Aga valimised ei olegi nii väga kaugel ja praktika näitab, et sel ajal vähemalt tehakse nägu, et valijaid kuulatakse. Nii et, hea kodanik – suhtle oma saadikuga, päri aru ja küsi tulevikuplaanide kohta!

2. Pidage meeles, et kui kasutate Facebooki, Gmaili ja muid sarnaseid teenuseid, siis kõik, mis liigub läbi Ameerika serverite, jääb sealse jurisdiktsiooni alla ja Ameerika valitsusel pole meie kui välismaalaste suhtes isegi neid kohustusi, mida ta omaenda kodanike suhtes Snowdeni väitel ignoreerib.

3. Eesti on väike, kõik tunnevad üksteist ja iga vähegi suurem sigadus tuleb ükskord välja. Seega tasub kohalikke teenusepakkujaid ning võrke usaldada rohkem kui ookeanitaguseid, olgu need siis meili- või hostinguteenuse pakkujad, digitaalsete sertifikaatide või muude kohalike turvatoodete müüjad.

4. Avatud lähtekoodiga tarkvara on üldiselt nuhkimiskindlam. See ei tähenda, et peaksite loobuma näiteks Microsofti toodetest, eriti kui need on muutunud teie igapäevase töö ja meelelahutuse lahutamatuks osaks. Ehkki Ameerika firmad on muidugi kohustatud tegema seda, mida nende valitsus käsib, on nende peamiseks eesmärgiks siiski kasum, ja nad on täiesti valmis astuma vägagi otsustavaid samme, veenmaks oma miljoneid kliente, et nende privaatsusega on lood hulga paremad kui viimaste uudiste valguses paistab. Aga kui teil on pidevalt tegemist ärisaladustega või tahate lihtsalt elada teadmisega, et teie eraleu pole kellegi teise asi, võiksite eelistada Linuxi-põhiseid lahendusi.

Veel samal teemal.

Täna on turvalisema interneti päev

9. veebruar 2010

Tänavuse turvalisema interneti päeva motoks on “Mõtle, enne kui postitad!” ning sihtgrupiks, nagu ka eelmisel aastal, lapsed ja noored, kellele üritatakse selgitada, millised tagajärjed võivad olla läbu- või kiusamispiltide (või videote) internetti üleslaadimisel või oma eraelu intiimdetailide avaldamisel.

Laialt levinud eksiarvamuse kohaselt teavad lapsed arvutitest ja internetist rohkem kui nende vanemad. Mis seal salata, eks ole selle eksiarvamuse levitamisel oma rolli mänginud ka mitmete, sealhulgas Euroopa Liidu poliitikasuunajate võhiklikud katsed arvutikasutust ja internetti filtreerida, tsenseerida või muul moel kontrollida.

Samas üldine trend näitab, et nii arvutiasjandus kui ka internetikasutamine muutub järjest vähem tehniliseks ja üha rohkem sotsiaalseks. Kui aga täiskasvanud vabanevad sissejuurdunud hirmust (“Kui ma nüüd valesse kohta vajutan, läheb kümnetonnine arvuti kohe rikki!”), on neil just elukogemuse, inimestega suhtlemise ja halbade kavatsuste läbinägemise koha pealt nooremate ees mõõtmatu eelis.

Nii et, kulla vanemad, rääkige oma lastega! Mitte ainult koolitöödest ja koristamata toast, vaid ka elust ja inimestest. Ja noored – ärge olge vanemate inimeste arvutialase võhiklikkuse suhtes üleolevad! Lõppeks on teie arvuti enamasti just nende raha eest ostetud 🙂

Turvalisema interneti päev on liikuv püha, mida tähistatakse iga aasta teise kuu teisel teisipäeval.

E-kirjade jälgimine on legaalne nuhkimine

29. jaanuar 2010



Olen arvamusel, et diskussioon eraelu kaitse üle töösuhetes, on vägagi positiivne. On ju hetkel seda valdkonda reguleeriv seadusandlus üsna vana ja tegelikult on „halli ala“ suhteliselt palju. Näiteks on täielikult reguleerimata töötaja taustakontroll enne tööle võtmist ja tööle võtmise ajal. Mis aga puudutab ettevõtte poolt oma töötajate e-posti jälgimist, siis see on vajalik ja, ehkki servapidi hallis alas, ka juriidiliselt korrektne.

Sisuline külg

Tööandja poolt töötajale kasutamiseks antud vahendid, sealhulgas arvuti, internetiühendus ja e-posti aadress, on tööandja omand. Juhul, kui nendega mingisugune pahandus peaks toimuma, vastutab selle eest tööandja. » Loe edasi: E-kirjade jälgimine on legaalne nuhkimine

Petturitest meie seas

21. jaanuar 2010

Kuna lugu on nii nördimapanev, ebaõiglane ja alatu, avaldan selle artikli korraga nii oma kodulehel kui Arvutikaitse.ee-s. See nahaalne lugu peaks mõtlema panema meist igaüht  – lapsevanemaid ja lapsi, onusid ja tädisid, õdesid, vendasid ning vanamemmesid ja ka taatisid.

Ehkki see lugu ei ole otseselt väga haruldane, on see siiski nii uskumatu ja jahmatav, et peaks südamesse minema igaühele. See lugu peaks inimesi mõtlema panema elu väärtuste üle ja milles need seisnevad, kas jääda ja olla aus või minna kergesti kurja teed. Olenemata ka sellest, et üldkokkuvõttes jäävad selles loos kannatajateks lapsed. » Loe edasi: Petturitest meie seas

Windows turvapaigad igasse arvutisse

16. detsember 2009

1. Bill Gates genuine  logoEi mäletagi täpselt, oli see neli või viis aastat tagasi, kui üks mu tolleaegne tuttav arvutipoest pakkus mulle ühe pisikese teene eest tasuta  Windows XP originaalplaadi tõmmist. Asi olevat ametlik ja ehtne, kuna arvutipoodidel teatavasti on sellised plaadid alati olemas, mida nad ilma opisüsteemita DOS- arvutitesse paigaldavad.

Mis siin salata, loomulikult olin ma juba eelnevalt teistelt tuttavatelt kuulnud, et mees ajab opisüsteemi paigaldamisega ka väikestviisi äri – sellise piraat-originaal XP installeerimise eest klientide arvutisse küsiti tollal umbes 500 kuni 600 krooni puhtalt kätte. Muuseas, ka tänapäeval pole taoline äri kuskile kadunud, ikka ja jälle kuulen tuttavatelt, viimati umbes kaks kuud tagasi, kuidas üsna suurtes ja prestiižsetes arvutisalongides pakuvad mõned müüjad tehingut – kas osta originaal CD-plaat poe riiulilt või lasta neil endil paigaldada soovija arvutisse samuti “ehtne” opisüsteem, ent CD-d kaasa ei saa….siis läheks see maksma kõigest 300-350 krooni, loomulikult ainult sulas ja ilma arveta. See on kõigile teada avalik saladus.

Minul aga saadud ametlik ja ehtne Windows XP originaalsüsteem  kuvas paari kuu möödudes arvutinurka värvika genuine-kellukese, mis teatas, et tegu EI OLE õige versiooniga. Arvatavasti oli mulle kingitud tõmmist kasutatud juba kümnetel (või sadadel) teistel arvutitel ja ühel hetkel Microsoft lihtsalt avastas selle.  Ja Windows turvavärskendustel (Microsoft Update) oli nüüd kriips peal.

Sellest ajast peale olen kasutanud ainult ehtsat XP opisüsteemi, mis sai soetatud tuntud firmapoest. Ehkki nõudmisel, et “soovin osta XP plaati”, kus eriliselt rõhutasin sõna “OSTA”, vaatas nooruke müüjatar mulle otsa sellise ehmatuse ja üllatusega justkui kurjategijale, kes küsib Kalashnikovi automaati koos pidemetäie padrunitega , et massimõrva korraldada. Sellist jahmatust võis tõlgendada – no oled sina ikka puhta loll, kes siis tänapäeval enam opisüsteeme OSTAB!

2.Windows genuine-victim

Aga noh, igatahes eluaegset traumat ma sellisest suhtumisest siiski ei saanud, kuna tean juba ammu, et omakasupüüdlik must äri opisüsteemide paigaldamisega mõne tegelase  poolt ei kao tõenäoliselt ka tulevikus ja kannatajateks jäävad ikka ja ainult raha kokku hoidvad  kliendid. Odav ei ole alati hea! Mõnedest sellistest tõestisündinud juhtumistest petta saanud inimestelt saab lugeda siit.

Kas piitsa või präänikut?

Sõprade ja tuttavate arvuteid viirustest puhastades või registrivigu parandades olena aga sageli ise üsna hädas. Autentsuse kelluke vilgub kurvalt nurgas ja süsteem on turvapaikadega lappimata.

Teinekord on üsna raske tõestada, et viirus on arvutisse pugenud just värskenduste puudumise tõttu, ent see on enam kui võimalik. Eriti just selliste pahalaste puhul, mis peamiselt levisid paar-kolm aastat tagasi, ent paikadega sai nende suurem sissetung tõkestatud. Ka Confickeri olen leidnud, ehkki Microsoftil on sellele turvalapp olemas.

Mida ma peaksin sellistel juhtudel tegema?  Ma ei saa ju hakata oma tuttavate sõrmi sahtli vahele lapikuks lööma või neid piitsaga nüpeldama. Ka parastamine ei anna midagi, kuna enamustele on taoline “ehtne” piraat- opisüsteem paigaldatud kellegi kolmanda poolt, ilma et arvutiomanik ise midagi halba aimaks. Ja siin on veel üks nüanss  – isegi, kui arvutil endal on garantiiaeg olemas, siis probleemide korral ei saa seda suunata remonti, sest seal võidakse väga hästi öelda, et vead on põhjustatud piraat-opisüsteemi kasutamise tõttu. Ning siis ei olegi midagi vastu vaielda ning abivajajal endal tuleb taskuid kergendada.

Olen ka märganud puhast hoolimatust oma arvuti korrashoiu suhtes (andku tuttavad mulle need karmid sõnad andeks!). Millalgi aegu tagasi on nende arvuti opisüsteemi Windows installiplaadiga parandatud, misjärel Microsoft Update on lakanud toimimast. Ja seejärel pole isegi proovitud seda uuesti tööle saada, kuna ei peeta seda eriti vajalikuks. Peaasi, et internetti saab, MSN-is lobiseda või mõnusaid mänge mängida.  Aga uskumatult raske ja aeganõudev on just selliseid paikamata arvuteid korda teha.

Samas, isegi kui tegu pole ehtsa opisüsteemiga,  teen alati kõik võimaliku, et kasutaja ei oleks ohtlik ei endale ja eriti just teistele arvutikasutajatele, kaasaarvatud mulle. Ega siis ilmaasjata internetiteenuste pakkujad mõnedel kasutajatel internetiühendusi piira. Kõige kurvem asja juures ongi just see, et viirustega nakatatakse just teisi internetti ühendatud arvuteid, ilma et sellest aru saadakse (vahel ei tahetagi seda tunnistada, ehkki aimatakse). Ja esmasteks kannatajateks on tavaliselt parimad semud  ja head kamraadid, kes ühel hetkel lihtsalt loobuvad nakatunud arvutiomanikuga suhtlemast.

Mida teha opisüsteemi turvalisuse tõstmiseks?

Kõigepealt tuleb loomulikult kõikvõimalikust õelvarast  lahti saada, vahet ei ole, kas tegu legaalse või mittelegaalse opisüsteemiga. Eraldi linke ei hakka siin välja tooma, kuna kõik viiruste- ja nuhkvara eemaldamiste vahendid on lihtsasti  leitavad Arvutikaitse rubriigist Tõrjujad.

Järgmisena võiks nii ehtsa- kui piraatsüsteemi omanikud üle kontrollida, kui palju haavatavusi nende opisüsteemis leidub.

Tasuta kõigile Protector Plus – Windows Vulnerability Scanner on väga lihtne ja ülikiire vahend nende tuvastamiseks, mis lisaks teatab, kas tegu on kriitilise-või vähemolulise haavatuvusega. Utiliidiaknas lingile klikkides suunatakse kõigepealt Microsoft lehele täiendava info lugemiseks, kust leiab ka eraldi lingid konkreetse turvalapi allatirimiseks. Loomulikult tuleb valida just opisüsteemi versiooni  järgi sobiv allatirimislink. Utiliit sobib süsteemidele Windows 7, Vista, XP,2000. Nii kodulehel kui utiliidis endas on kirjas kuupäev, millal seda on viimati värskendatud, uusima  versiooni peab alati uuesti kodulehelt arvutisse tirima.
3.winvuln scan

Seejärel võiks nii ehtsa- kui piraatsüsteemi omanikud kontrollida üle, kas kõik vajalikud opisüsteemi värskendused on arvutisse paigaldatud.

Kõigile tasuta Windows Update Scanner sobib süsteemidele 2000, XP (32-ja 64bit) ning Server 2003. Selle abil on  võimalik leida arvutist puuduvad Windows värskendused  ja suunava lingi abil jõuda otse Microsoft kodulehel konkreetse allalaadimisleheni.

Utiliidi arvutisse paigaldamisel tuleks jätta linnuke kastikesse Verknüpfung (lingiviited) ja valida sobiv keel.

4.mõned abistavad lingid ja keelevalik

Utiliidi enda uuendamiseks tuleb valida Help – Check for updates, viimane signatuuride versioon arvutisse tirida ning pärast seda vajutada Scan.

5.kontrolli värskendusi

Süsteemis juba olevad turvavärskendused märgistatakse linnukesega, puuduvate paikade taha kuvatakse rist. Eraldi võib valida List not installed updates, et näha ainult puuduvaid paiku. Ehkki info on saksa keeles, siis siniselt märgitud link To the KB-Download viib Microsoft kodulehele, kus on kirjas  informatsioon turvavärskenduse kohta, mille võib sealtsamast kohe arvutisse tirida ja paigaldada.

6.link allatirimiseks

Kui aga ikkagi ei saa värskendusi mingil põhjusel läbi Microsoft Update kätte, näiteks viirused on tee Microsoft kodulehele blokeerinud või on tegemist on fataalse süsteemiveaga, mis värskendusi ei luba, siis üheks võimaluseks on proovida seda parandada  selle õpetuse abil või tirida arvutisse Microsoft Windows Update Agent.

Aga kui ka selle abil ei saa probleemi lahendatud?  Tean, et paljud kasutavad oma opisüsteemi lappimiseks RyanVM’s Windows XP Post-SP2/ SP3 Update Pack või Windows Update Scanner autori Manuel Hoefs loodud Windows värskenduste komplekti Windows XP Pre SP4 UpdatePack, mis sisaldab kõiki viimaseid turvapaikasid opisüsteemidele XP. Kuigi olen viimase komplekti ise oma arvuti peal ära proovinud ja  veendunud, et põhimõtteliselt see kahju ei tee ega sisalda pahavara, siis sellised kolmanda osapoole värskenduste allalaadijad peaksid olema siiski äärmised abinõud, et süsteem uuendatud  saaks. Eelkõige tuleks värskendusi tirida ikkagi Microsoft originaallehelt – http://www.update.microsoft.com/microsoftupdate/v6/default.aspx?ln=en-us .

Tähelepanuks!

Enne uuenduste allalaadimist tuleb alati luua süsteemi taastepunkt ja/või kasutada alternatiivseid süsteemitaastajaid. Sest paraku on Microsoft uuendustega nii, et need ei pruugi kõikide süsteemidega alati hästi sobida. Näiteks mul endalgi tõid viimased automaatsed uuendused arvutisse paiga, mis rikkusid ära taaskäivitusele (restart) mineku.

Rate.ee kavalad rahapommijad

9. november 2009

Kahe päevaste vahedega on mu meestuttavatele saadetud  rate.ee postkasti mesimagusid kirju. Kirjad on täpselt samasisulised, ehkki saatjateks on erinevate nimedega tüdrukud – Reili ja Angel. Avaldan ühe kirja postituse saaja teadmisel ja nõusolekul, kaasaarvatud suhteliselt hägusa pildi, mis õnnestus enne kätte saada, kui saatja selle rate keskkonnast eemaldas.

” Tere kenake:) Mul oleks üks palve. Kas saaksid mind aidata mõne SOL´ga kuna tahaksin panna mõned kümned. Võiksin siis sulle ka panna koos armsa kommentaariga. Ma ei oska sulle midagi vastutasuks pakkuda kui aidata saaksid. Väljavalituks sa ilmselt ei soovi mind aga kui tahad siis võin panna. Tutvuda võime alati kui soovid.
Palun saada, sest väga on vaja ja ei oska enam kuskilt küsida. Kalli

Saada sms sisuga: SOL 2141612
Numbrile: 15154 ”

2.kri rate

Kuna kirja saaja on neljakümnendates eluaastates mees ja rates on tal konto tema enda sõnul „ise ka ei tea millepärast“, siis ta vastus plikale oli selline (vastust lühendatud):

„Aitäh komplimendi eest.
Ausalt öeldes ei tea ma midagi SOL´idest. Sellel kontol käin ma üliharva ja pole siinsete värkidega kursis. Küll aga võin ma sind aidata arvutialaselt, kuna tööalaselt tegelen sellega. …Aga kindlasti uurin välja, mis see SOL on ja kuidas seda saaja peale kümnete panemiste veel kasutada saab. … Kuna mul on naine ja lapsed olemas, siis väljavalituks oleks vist tõesti imelik mind panna…ja ka tutvusega on raskusi eelnimetatud põhjustel, kuigi välimuselt oled sa priima – heledad pikad juuksed ja ka valge kleit on nii seksikalt rinnakõrgusele tõstetud….”

3.26dd15780874Viimase lause oli ta meelega lisanud vürtsikaks vihjeks, et on pilti näinud, ehkki see oli tüdruku poolt viimasel hetkel kustutatud.

Kui nüüd analüüsida seda kirja, siis tundub, et see tüdruk muud rohkemat ei tahagi, kui ainult panna….ma mõtlen kümneid, armast kommentaari ja väljavalituks, sest sõna „panna“ on lausa kolmel korral lühikeses tekstis esindatud.  Ja tundub, et panemisega on tal ikka üsna kiire, kuna  ta jättis tähele panemata, et mõlemal mehel olid üleval perepildid naise ja lastega. Sellegipoolest tahtis ta mehi väljavalituks ja ka lähemalt tutvuda. Huvitav, kas selliste kirjade läbi võivad tulla ka abielurikkumised?

Tõenäoliselt oli tüdruk selle peal väljas, et ka „vana hobu tahab kaeru“, kuna teine kirja saajast meesterahvas  hakkab samuti vanuselt neljakümnele lähenema. Kindlasti neiu lootis, et vanemate meeste süda heldib kiiremini ahvatlema panevalt suurest murest kuuldes … sellest, et tüdruk ei saa panna, ehkki ta nii väga tahab. See on ju tüdrukute suhtes kohutav ülekohus, et nad ei saa panna Rates kümneid!

Aga kui sellise tüdrukuga tutvuda, nagu neiu soov on?  On see üldse kindel, et kohtamisele tuleb sama isik, kes pildil? Võibolla sarnaneb see lugu siis hoopis  “hispaanlanna” juhtumile, kus väidetavast tüdrukust sai ühtäkki mees, omasooihaleja. Ma arvan, et isegi Rate.ee ei saa anda garantiid, kes tegelikult selle nn. tüdruku konto taga tegelikult peitub.

Nii et eriti just keskeas ja neist veel vanemad mehed ning vastupidi, verinoored poisid, kellel veri hakkab vemmeldama soontes iga tüdruku puusapaljastuse peale, peaksid eriliselt ettevaatlikud olema taoliste kirjade suhtes või muidu kooritakse nad lihtlabaselt paljaks. Annetusi ju võib teha, aga pigem siis lastekodudele ja –haiglatele või kasvõi loomade varjupaikadele, aga mitte omakasupüüdlikele tibidele.

Sellistest kirjadest tuleks kohe Rate tegijatele teada anda. Igas postkastis on link Anna spämmist teada. Ja pole vaja muretseda, et keegi kättemaksuks hindab teie pilti halvasti. No ja mis siis, kui pannakse pildile hindeks 1 – võõras mure. Eriti just vanemad inimesed peaksid arvestama, et rate on pigem laste ja mürsikute ning teismeliste mängumaa. Pole vaja põdeda nartsissismi, et küll ikka mina olen ilus ja hea ning et halvad hindamised hävitavad mu maine. Ei nad hävita ühtegi – ainult see, kes kahtleb iseendas, on hirmul selle üle, mida arvavad temast teised!

4.rate44 spamm

Mida saab teha SOL´idega?

Võttes lahti Rate.ee reeglid ja kerides allapaoole kirjeni Sisemine valuuta, võib lugeda:

„Rate.ee kasutajatel on võimalus osta Rate.ee teenuseid eesti kroonide eest. Lehel sinu raha on sissemakse tegemiseks välja toodud erinevad makseviisid – sissemakse tulemusena tekivad kasutaja kontole SOL-id, mida saab vahetada teenuste vastu. Teenuste nimekiri ja hinnad on ära toodud teenuste lehel. …

… Rate.ee kasutajatel on teatud tingimustel õigus sissemakstud raha oma pangakontodele saada, tellides väljamakse väljamaksete lehel.  …Eduka väljamakse puhul saadetakse raha kasutaja pangakontole kolme pangapäeva jooksul, raha võib pangakontole jõuda veidi hiljem, sõltuvalt pankade kiirusest. …”

Lõpetuseks

Võibolla rahanurumissoovidega kirjad on saadetud Ratest endast eeskuju võttes. Rate on ise ka mingis mõttes hõlptulu teenimise peal väljas – pakutakse ju müüa kõiksuguseid vidinaid ja teenuseid, millest mõned tunduvad täiesti arusaamatud.

Näiteks Konto avamine(siin saad avada kellegi konto, mis on moderaatori poolt blokeeritud). Saan aru nii, et kui eelkirjutatud spämmisaatjast tüdruku konto blokeeritakse pahateo eest, siis saab ta ikkagi selle uuesti raha eest avada ja jälle spämmima hakata. No tore küll!

Või siis Sünniaja muutmine (siin saad oma sünniaega muuta). Saan aru sellest nii, et kui tahan mõnele tulisele 17-aastasele tüdrukule “keelt kõrva ajama hakata”, siis kustutan lihtsalt oma pildid ära ja muudan oma sünniaja nooremaks. Täitsa kihvt – nagu teine elu!

Ja isegi boonuspunkte saab raha eest osta! Huvitav, kas emmed-issid teavad juba, kui mõttetute asjade peale kulub nende laste taskuraha, mis on higi, vere ja pisaratega teenitud!

5.mõttetu

Kriminaliseeriti identiteedi kuritarvitamine

28. oktoober 2009

Muude seadusparanduste hulgas kuulutas meie president THI 27-ndal oktoobril välja nn laseriga lennukipimestamise ja identiteedivarguse seadusmuudatuse (530 SE). Et see allakirjutus toimus Pronksiöö seadusest tingitud kisa-kära õhkkonnas, siis siinkohal kordame üle, mida identiteedi vargus või kuritarvitus üldse tähendab.

Lühidalt kokku võttes – karistusseadustikku tekkis uus paragrahv §157², mille sisu on järgmine:

”§ 157². Teise isiku identiteedi ebaseaduslik kasutamine
Teist isikut tuvastavate või tuvastada võimaldavate isikuandmete
tema nõusolekuta edastamise, nendele juurdepääsu võimaldamise või
nende kasutamise eest eesmärgiga luua teise isikuna esinemise teel
temast teadvalt ebaõige ettekujutus, kui sellega on tekitatud kahju
teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele, või varjata
kuritegu –
karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.”

Hästi lühidalt kokku võttes tähendab uus paragrahv seda, et Jaan Kundla libablogi või  Anu Saagimi libablogi loomise ja pidamise eest saab nüüdsest  kellegi vangi panna küll.

Pisut pikemalt seletades takerdus selliste libasaitide uurimine varemalt sinna taha, et politseil polnud nende lugude suhtes jälitustegevuste õigust. Tüüpiline asjade käik oli, et kui inimene nägi netis oma nimel avaldatud asju mida ta tegelikult ega ikka ei kirjutanud küll, siis viis kodaniku tee kõigepealt politseisse, sealt Andmekaitse Inspektsiooni ning kui mingit juhuslikku pidepunkti ei avastatud, siis jäi tegelik tegija avastamata. Nüüd aga on meil uus seadusesäte.

Seoses sellega mainigem, et §157² asjades on nüüd politseil ka jälitustegevuse õigus.

Kokkuvõttes – libablogide pidajad, värisege!

Kuid muudatus ei puuduta üksnes blogisid. Kui keegi näeb, et tema rate.ee konto on üle võetud ja sealtkaudu tehakse mingeid põhjapanevaid avaldusi, siis on shanss, et pätt ongi juba “teise isikuna esinemise teel loonud temast ebaõige ettekujutuse” ja siis on pätil soolas rahatrahv või kuni kolm aastat kinnimajas.

Seoses sellega: ettevaatust lapsed, kes te olete harjunud oma klassikaaslaste kontosid “pulli pärast” üle võtma, selle äriga on nüüd lõpp – asi on riiklikult kriminaaliseeritud. On pisut raske hinnata, kui populaarne alaealiste hulgas säherdune tegevus täpselt on, aga ilmselt me räägime sadadest juhtumitest aastas.

Ettevaatust, lapsevanemad – teie laste süütu nali kriminaliseeriti ära. Pidage siis oma võsukestele loeng sellest mis juhtub kui võõra isiku kontoga “natuke nalja” teha.

Paraku, nagu Eestis ikka ja tavaliselt, ega siis ükski seadus kohe esimese korraga õigesti välja ei tule, alati jäävad mingid agad. Uue §157² puhul seisneb paratamatu kaasnähtus selles, et kriminaliseeriti mitte üksnes isiku ees- ja perekonnanime väärkasutamine, vaid – kindluse mõttes – identiteedi  kui hoomamatult laia mõiste kuritarvitamine. Mis minu kui mittejuristi hinnangul tähendab, et interneti nickid nagu kiisuke37, MikiHiir ja blabla omavad nüüd kraadi võrra kangemat kaitset kui on kaubamärkidel.

Nimelt, kui kodaniku põhiline identiteet netis on sigalind69 ja ta tunneb, et keegi teine on sama nime kasutamise pluss mõne väljaütlemisega tema mainet rikkunud (näiteks öelnud, p-sse *erakond! – mida tema kunagi ei ütleks), siis muretsejal on alus politseisse minna, avaldus kirjutada ning lasta oma identiteedi väärkasutaja vastutusele võtta. Juristid küll nii mures pole, nad eeldavad, et politseis ja kohtus on mõistlikud inimesed, kes suudavad igal konkreetsel juhul otsustada. Samas, nagu ütles THI ise (küll ühes teises asjas) – “Oluline on ka põhimõte, et karistusseadustik ei saa tegeleda tõenäosusprobleemidega, vaid peab sisaldama õigusselgust eriti selliste tegude suhtes, millega kaasnevad kriminaalõiguslikud tagajärjed,” kommenteeris president Ilves. “Seesugustes küsimustes peab valitsema vastutuse ja mõistete täielik selgus, mida on korduvalt rõhutanud ka riigikohus.” Küsin tsitaadi valguses üle – mis siis ikkagi on identiteet?

Kartaago hävitamise repliigina lisan, et kuivõrd identiteedi kuritarvituse  puhul on nüüdsest võimalik politseitöös kasutada jälitustegevust, siis vähemasti teoreetiliselt eksisteerib võimalus, et võlts-sigalind69 kodust leitakse arvuti, täis piraat-tarkvara ning sekka peoga ka lapspornot. Ning siis pole enam tähtis, mis oli kuritöö esialgne kvalifikatsioon. Arvuti kui töövahend liigub kuudeks ekspertiisi ning paragrahve tuleb kaela päris mitu.

Meenutan – hindamisi vähemalt 40% kodudes on piraat-tarkvara ja muid autoriõiguse rikkumisi nii et maa must, liiatigi, kui majas on mõni mees, siis iga 100 ühiku porno kohta leidub statistiliselt ka 1-2 ühikut lapsporri.

Diskussioon on teretulnud.

Lisainfot [2009-11-04 11:50]:  Martin Paljaku arutlus identiteedist (palju huvitavaid linke).

P2P vs pedofiilia

14. oktoober 2009

Kas on võimalik, et täiesti tavaline inimene saab üleöö pedofiiliks? Väidan, et P2P kasutamisel, jah – see on vägagi võimalik. Allpool tuleb juttu järgnevast:

  • Peer-to-Peer failivahetuskeskkonnas võib lapsporno kaela tulla pahaaimamatult (ja tulebki);
  • pedofiilia ja sellega seonduvad mõisted pole ühiskonnas selgeks räägitud, jäme ots on muidukaagutajate käes;
  • hirm pedoparagrahvi alla sattuda takistab inimestel avastatud kuritööst teatamast;
  • sekka muid arutlusi

Tisklaimer: Siikohal on esitatud eraisiku sügavalt isiklikud ning osaliselt alles arengujärgus arvamused, mis üldse ei pruugi kokku langeda eelmiste, praeguste või tulevaste tööandjate väärtushinnagute, arvamuste või korporatiivsete eeskirjadega.

Sõna ise – PEDOFIIL –  on viimasel ajal natuke üle-ekspluateeritud. Iga tegevus, mis vähegi sinnapoole kisub, nimetatakse kohe pedofiiliaks, siis on lugejate kindel huvi tagatud ja lehereklaam müüb masu ajal paremini.

P2P kasutamine on siinkandis üpris levinud, “kõik tirivad” Internetist faile. Neli suurimat P2P kategooriat on tarkvara, filmid, muusika ja porno. Ning pornol omakorda on alamliigid – sh lapsporr ja loomaporr. » Loe edasi: P2P vs pedofiilia